Balti riigid on kiirelt vallutamiseks liiga suured

Venemaa väed Balti riikide lähistel pole kiireks vallutussõjaks piisavad, selgitab kaitseuuringute keskuse vanemteadur Jaan Murumets.

Venemaa väed Balti riikide lähistel pole kiireks vallutussõjaks piisavad, selgitab kaitseuuringute keskuse vanemteadur Jaan Murumets.

Kui sõjaväelased räägivad üllatusrünnakust või äkkrünnakust, siis mida selle all mõeldakse?
Tõenäoliselt peetakse silmas niisugust rünnakut, mille kohta ei ole piisavat eelhoiatusaega. Küsimus on muidugi, mis on piisav. Luureinfo ei ole sellisel juhul andnud piisavalt märku, et mingi vaenulik tegevus võiks alata. Laias laastus võib öelda, et mida suurem on kaasatud väekontingent, seda raskem on varjata selle liikumist. Äkkrünnaku puhul saame rääkida suhteliselt väikestest üksustest ja nende varjatud liikumisest. Ulatuslikumat manöövrit, mis eeldab suuremate väekontingentide kaasamist, ei ole üldjuhul võimalik varjata. Äkkrünnaku puhul räägime väikese ja mobiilse üksuse tegevusest, mis teistpidi operatsioonilises mõttes ei saa tähendada ulatuslikku pealetungi või mingi märkimisväärse territooriumi konventsionaalses mõttes enda kontrolli alla saamist.
Kui tuleb käsk alustada tegevust, siis mille järgi peaks luure märkama, et midagi toimub?
See sõltub, kui suurt üksust kavatsetakse kaasata. Mõne pataljoni suuruste üksuste, eriti kui nad paiknevad eri baasides, liigutamine lühiajaliseks „kirurgiliseks operatsiooniks” võib jääda vajaliku tähelepanuta kuni hetkeni, kui nad lahkuvad oma alalisest paiknemiskohast.
Kui eeldada, et tegemist on õhu kaudu liigutatava üksusega, siis seni, kuni nad asuvad oma lennukite pardale. Sel juhul on aeg suhteliselt lühike, need ettevalmistused ei pruugi olla tõlgendatavad rünnaku ettevalmistamisena. Kui räägime millestki suuremast, mis peaks liikuma maismaad pidi ja kui on kavatsus pidada lahinguid kauem kui üksusega orgaaniliselt kaasas olev kütuse-, laskemoona- ja toiduvaru lubab – ja seda ei saa olla pikemaks ajaks kui kaheks-kolmeks päevaks –, siis tuleb varud kuhugi koondada, et neid oleks võimalik vägedele järele vedada. Selline vaheladude tekitamine ei jää kindlasti märkamata. Martin Van Creveld kirjutas kunagi raamatu „Sõda ja logistika” ja sealt on mul meeles, et Teise maailmasõja aegse diviisi varustuse vedamiseks kulus kaks ešeloni päevas. Me räägime tuhandetest tonnidest. Sellise hulga varustust saab raudteed mööda liigutada mingitesse sõlmjaamadesse, kust selle saab ümber laadida autotranspordile ja koondumisalasse või opereerivatele vägedele juba järele vedada. Sedasorti ettevalmistused ei jää kindlasti märkamata.
Eesti läheduses on Venemaal kaks brigaadi, peale selle Pihkva dessantdiviis ja Spetsnazi brigaad. Nende kiiruseks käsu saamisest lahingusse minekuni on varem hinnatud üks nädal. Kas see on korrektne?
Brigaad või mis tahes alaline üksus pole tänapäeval kunagi see kehand, mis lahingusse läheb. See võib olla brigaadi raamistik, terve brigaad ei lahku kunagi. Teisalt, sõltuvalt operatsiooni iseloomust on sinna tavaliselt juurde antud tuletoetusvahendeid, luurevahendeid, mis tahes tehnilisi üksuseid, mis pole brigaadi enda orgaanilises struktuuris.
Jah, selles mõttes võib hinnata küll, et kui kavatsetakse liigutada umbes brigaadi suurust üksust, siis selle ettevalmistused võiksid tõesti nii kaua aega võtta. Kui brigaadi koosseisust tahetakse välja võtta paar kompaniid või pataljon, siis võib selle liigutamine olla kiirem. Õhudessandi puhul on alati küsimus, kas lennuvahendid on brigaadi paiknemiskohas või tuleb need oma kodulennuväljalt viia brigaadi paiknemiskohta, kus toimub pealelaadimine, ja siis suunduda operatsioonialale. Mida suuremat üksust ja mida kauem kavatsetakse kasutada, seda nähtavamad on ettevalmistused ja seda rohkem võtavad need aega. 2008. aasta Georgia sõja ettevalmistused kestsid kuid, operatsiooni ennast harjutati terve seeria väliõppuste käigus, enne kui ühel hetkel langetati poliitiline otsus siseneda.
Loe lisaks: EPL