Balti- ja Põhjamaad ning Euroopa LNG-turu tulevik

Veeldatud maagaas (LNG) on muutunud oluliseks alternatiiviks, kui ELis peaks tekkima tõsisemaid tõrkeid torugaasitarnetes. Aga et see alternatiiv ka tegelikult toimida võiks, peab EL välja töötama üleeuroopalise LNG-strateegia, mis tugineks liikmesriikide ühistele seisukohtadele ja ühisele raamistikule.

Veeldatud maagaas (LNG) on muutunud oluliseks alternatiiviks, kui ELis peaks tekkima tõsisemaid tõrkeid torugaasitarnetes. Aga et see alternatiiv ka tegelikult toimida võiks, peab EL välja töötama üleeuroopalise LNG-strateegia, mis tugineks liikmesriikide ühistele seisukohtadele ja ühisele raamistikule.

Kui Lääne-Euroopas tegutseb LNG-turg üldiselt tõhusalt, siis mida kaugemale itta, seda kehvemaks lugu läheb: ELi läänepoolsed liikmesriigid on tugevasti investeerinud terminalide ja taasgaasistamise tehaste rajamisse, Kesk- ja Kagu-Euroopa liikmesriigid (eriti Baltimaad) püüavad aga seniajani jagu saada sõltuvusest ühestainsast gaasitarnijast ja ühenduda ELi gaasijuhtmevõrguga, et lõpuks hakata võrdväärsena osalema energiaturul. Euroopa pole veel ühenduste puudumise tõttu valmis transportima veeldatud maagaasi maksimaalse importmahuga, mistõttu Kesk- ja Kagu-Euroopa on jätkuvalt suurematest LNG impordikohtadest isoleeritud. Venemaaga seotud gaasitorude poliitiline iseloom on ajendanud mõningaid riigijuhte otsima alternatiivseid tarneallikaid. “Me läheme üle LNG-le” on saanud populaarseks loosungiks ja levinud enneolematu kiirusega Baltimaade ning Kesk- ja Kagu-Euroopa riikide poliitikute seas. LNG-kaubanduse tulevik neis piirkondades on tähtis nii strateegilistel – Venemaa monopoolse jõu nõrgendamiseks – kui ka kaubanduslikel põhjustel.
Samal ajal suhtutakse Lääne-Euroopas LNG-sse põhimõttel “me ostame veeldatud maagaasi, kui saame oste optimeerida”, mis rõhutab olulist erinevust energeetikasse suhtumises ELi piires. LNG, globaalse energiakaubanduse suureneva paindlikkuse lipulaev, on muutunud vahendiks, millega Lääne-Euroopa müügisõlmed tagavad oma likviidsuse ja seeläbi konkurentsivõimelise hinna. Gaasituru likviidsus ja ühtlasi paindlikkus sõltub kahest tegurist: 1) hõlpsa transportimise võimalus, mis nõuab taristut gaasi transportimiseks ja jagamiseks ning ummistuste likvideerimiseks, 2) gaasi hoiustamise võimalus, mis aitab tasakaalustada pakkumise ja nõudmise hooajalist kõikumist.
LNG abil saavad energiaturu juhtivad toimijad kiiremini reageerida maagaasi nõudluse või hinna muutustele: kui gaasihind on madal või nõudlus vähene, saavad nad gaasi hoiustada ja asuda seda müüma hiljem, kui see toob taas tulu. Paljud ELi läänepoolsed riigid (nt Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Portugal, Hispaania ja Suurbritannia) on sel moel kujunenud juhtivateks LNG-tehingute sõlmijateks. Euroopa suurim LNG-ga kaupleja Hispaania sai märkimisväärset tulu LNG edasimüügist ajal, mil ülemaailmne gaasihind oli tipus ja riigisisene gaasinõudlus järsult kerkis.
Loomulikult ei ole reageerimine turusuundumustele alati kerge. Fukushima tuumakriis Jaapanis paiskas kõrgustesse Aasia maagaasinõudluse, millest tulenenud turukitsikus jättis suurema osa Euroopa LNG-impordi rajatisi tõsiselt alakoormatuks (2013. aastal kasutati ära ainult 24% mahust). Kuid alates 2014. aasta suvest on maailma eri piirkondade maagaasihindade vahe muutunud alates 2010. aastast kõige väiksemaks (vt diagrammi), sest Aasia kahanev nõudlus koos kogu maailmas kasvanud pakkumisega ühtlustas olukorda. Uued LNG-ekspordi projektid Austraalias, millest pool on seni lepingutega katmata, võivad hetketurul pakkumist veelgi suurendada. Ühes USA peatse ekspordi suurendamisega võib see tähistada gaasituru kitsikuse lõppu ning tuua Aasia hinnad taas Euroopa tasemele. See suurendaks ühtlasi LNG kättesaadavust Euroopas.
Kahtlemata on mõnelgi pool Euroopas tulevikku nii LNG hetketurule kui ka lepingutele, aga EL peaks siiski ühendama ja põhjalikumalt lõimima gaasituru müügisõlmed kogu liidus. ELi liikmesriikide sisemised energiaturud erinevad tunduvalt gaasi tarbimise ja nõudluse poolest – see kujutab Eestile ja teistele piirkonna riikidele head tugipunkti konkurentsivõimelise hinna kindlustamisel. Seepärast on Baltimaade üks tähtsamaid eesmärke saavutada LNG konkurentsivõimelisus, mis on otsustava tähtsusega samm piirkondlike gaasiturgude ühtlustamisel. See võtmetähtsusega eesmärk on juba tõhusalt saavutatud Balti- ja Põhjamaade elektriturul Eesti, Läti ja Leedu ühinemisega Nord Pool Spot elektribörsiga.
Et LNG tarned jõuaksid Soome ja Riia lahte, peavad Baltimaad esmalt valmis saama vastava taristu. Leedu tegi seda esimesena 2014. aasta detsembris, kui importis esimesed kogused äsja avatud Klaipėda veeldatud maagaasi ujuvterminali. Nii suutis Leedu lõpuks mitmekesistada oma energiatarnete allikad ja suurel määral neutraliseerida Gazpromi poliitilise mõju. Kuid terminali algne maht (0,5 miljardit kuupmeetrit aastas) on liiga väike ning isegi pärast kavas olevat terminali laiendamist ja ühenduste parandamist Lätiga (selle kaudu ühtlasi ka Eestiga) on terminali maht (2 miljardit kuupmeetrit aastas) liiga väike piirkonnale tervikuna, mistõttu ei teki ka “ülekanduvat mõju”.
Aga kui 2016. aastal hakkab tööle Poola LNG-terminal Świnoujścies (sellele lisandub kavandatud gaasijuhe Leetu), võib see probleem laheneda ja kujuneda suurem turg. See, et isegi Ukraina plaanib pärast riikidevahelise ühenduse moderniseerimist importida LNG-d Poola terminalist, rõhutab turu likviidsuse tähtsust, mida Świnoujście terminal loodetavasti piirkonda toob. Eraldi võetuna ei saa ei Klaipėda ega Świnoujście siiski olla piirkonnale olulise mõjuga, kui neile ei lisandu kaks tegurit: 1) suurem piiriülene kauplemine terminalide kasutuselevõtmise järel, 2) legaalne börsiplatvorm.
Baltimaade LNG-püüdlused ei piirdu Klaipėda ja Świnoujściega. Kolm aastat kestnud Eesti ja Soome jõukatsumise järel, kumb riik peaks saama endale terminali, lepiti lõpuks kokku, et mõlemad rajavad oma väikese ja võib-olla ka ühe suurema piirkondliku terminali. Võib eeldada, et Põhja- ja Baltimaades kujuneb vähema mahuga LNG-kaubandus, mis peamiselt rahuldab punkerdamise ja kohaliku tööstuse vajadusi, vähendades siiski Venemaa gaasi osakaalu üldises tarbimises. Niisuguse väikesemahulise LNG-kaubanduse üks positiivseid omadusi on see, et see toimub nii-ütelda väljaspool võrku ja on äärmiselt paindlik: see tuleb eriti kasuks ranniku lähedal asuvatele Soome tööstustarbijatele.
Leedu LitGas on juba teatanud, et kaalub lisaks Klaipėda terminalile luua koos Norra Statoiliga punkerdamisettevõtte. Soome loodab katta veerand gaasinõudlusest väikesemahulise LNG-terminali arvel, mis on väga oluline, kui pidada silmas, et praegu imporditakse kogu vajalik maagaas Venemaalt. Manga (valmib plaanikohaselt 2017), Pori (2016) ja Rauma (2017) LNG-projektid Soomes ning Muuga (2017) LNG-projekt Eestis, mille peaks rajama maailma suurim terminaliettevõte Vopak, on esimesed sammud sellise turu loomisel. Skangas, kes on Manga ja Pori projektide põhiinvestor, on juba tellinud LNG-saadetisi Belgia Zeebrugge terminalist, mis on üks Euroopa aktiivsemaid. Soome-Balti turg mahuga 10 miljardit kuupmeetrit oleks piisavalt suur maagaasi müügisõlme(de) tekkeks, kui rajatakse ka ühendustoru Balticonnector, ja võiks nii tõmmata ligi mõistliku hinnaga veeldatud maagaasi. Soome ja Eesti lähedus Euroopa kõige jõudsamatele gaasibörsidele (Belgia ZTP, Madalmaade TTF, Saksa Gaspool, Briti NBP) võib tagada vähemalt madamala LNG edastamise tasu. Miks mitte seda ära kasutada?
Ehkki börsiplatvormi, mis seoks Baltimaade energiakauplejad Loode-Euroopa gaasibörsiga, ei ole veel olemas, võiks selle käivitamine kulgeda kiiresti, kui selle vastu leidub piisavalt ärilist ja poliitilist huvi. Baltimaade ja teistegi piirkondade riikide poliitiline huvitatus annaks kahtlemata pikaajaliste lepingute osas tõsise kauplemisvõimaluse Gazpromi suhtes. Ometi ei peaks poliitika majanduslikke aspekte varju jätma. Mõned kavandatud LNG-projektid ei pruugi teoks saada, aga selle üle peaks otsuse andma turg, mitte poliitikud.
Leedu president ütles Davoses sõnaselgelt, et “globaalsed suundumused näitavad, et gaasitorude ajastu on läbi”. See võib olla pisut liialdatud, aga annab ometi kindlalt märku, et riigid ja ettevõtted on valmis kohanduma uute allikatega ja sisenema uutele turgudele, sealhulgas LNG-turule. Euroopasse (nt Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Suurbritanniasse) tarnitava paindliku LNG – sellise, mis ei ole seotud lepinguliste kohustustega – kogus võib 2015. aastal tunduvalt tõusta, pidades eriti silmas USA tulevasi LNG-ekspordi projekte, ja usutavasti jätkub sama 2016. aastal. Euroopa poliitikud koos erasektori juhtidega peaksid ühiselt kindlustama, et need positiivsed sammud kujunevad aluseks, millele toetub toimiva turu ja kauplemisplatvormide areng kogu Euroopa Liidus, eriti aga selle seni isoleeritud osades nagu Baltimaad.