oktoober 13, 2009

Avalik arvamus ja riigikaitse

Avaliku arvamuse uuringute tulemused osutavad, et riigi tegevust riigikaitse valdkonnas peetakse usaldusväärseks ja see pälvib positiivseid hinnanguid, kirjutab Juhan Kivirähk. Kaitsevägi on juba aastaid kuulunud kõige usaldusväärsemate institutsioonide hulka.

13.10.2009, Juhan Kivirähk
Eesti Päevaleht
Avaliku arvamuse uuringute tulemused osutavad, et riigi tegevust riigikaitse valdkonnas peetakse usaldusväärseks ja see pälvib positiivseid hinnanguid, kirjutab Juhan Kivirähk. Kaitsevägi on juba aastaid kuulunud kõige usaldusväärsemate institutsioonide hulka.
Kui käib jutt rahvuslikust julgeolekust ja riigikaitsest, tõstetakse enamasti esile selle kahte olulist tahku: riigi sõjalist kaitsevõimet ja suhteid teiste riikidega. Tõepoolest – mida kaasaegsem ja täiuslikum on kaitseväe käsutuses olev tehnika, mida rohkem on väljaõppinud kaitseväelasi, seda kindlamalt võivad riigi kodanikud ennast tunda. Teiselt poolt on riigi turvalisuse tagamiseks sõjalise võimekuse kõrval võrdselt oluline ka konflikte ennetav diplomaatia, riikidevaheline koostöö ning tegevus rahvusvahelistes organisatsioonides. Eriti oluline on viimane aspekt Eesti-suguste väikeriikide puhul.
Riigi eduka välis- ja kaitsepoliitika vajalikkuse kõrval tuleb riigikaitsest rääkides märksa harvemini meelde selle kolmas oluline komponent – kogu ühiskonna valmisolek tulla toime erinevate sotsiaalsete konfliktidega, kodanike valmisolek riigikaitses osaleda ja kriisisituatsioonides arukalt käituda. Uuringuprojekt „Avalik arvamus ja riigikaitse“, mida Eesti Kaitseministeeriumi tellimusel juba kümnendat aastat järjest läbi viiakse, püüabki tähelepanu pöörata sellele, tihti vähemoluliseks peetavale tahule rahvusliku julgeoleku tagamisel.
Otsese sõjalise ohu puudumine jätab riigikaitse temaatika elanikkonna jaoks muude ühiskonnaelu valupunktide taustal enamasti tagasihoidlikule positsioonile, eriti praegusel majanduskriisi ajal. Kui küsida, millisele viiele olulisemale probleemile peaks valitsus eelkõige tähelepanu pöörama, nimetas juunis 2009 toimunud küsitluses 77% vastusena tööpuuduse vähendamist, 70% majanduse arengu tagamist ja 67% inimeste elatustaseme tõstmist. Vaid kümnendik vastajatest paigutas olulisemate probleemide hulka vajaduse tagada riigi kaitsevõimet.
Asjaolu, et riigikaitse muude ühiskonna valupunktide kõrval tahaplaanile jääb, ei tähenda aga hoopiski seda, nagu poleks Eesti inimesed valmis riigikaitsesse panustama. Läbi kogu kümneaastase uuringuperioodi on umbes kolmandik küsitletutest pidanud vajalikuks kaitsekulutuste tõstmist ja umbes pooled senisel tasemel hoidmist. Vaid veidi üle kümne protsendi on olnud neid, kes on pidanud vajalikuks kaitsekulutuste vähendamist. Alles nüüd, „masu“ ajal, on kaitsekulutuste vähendamist soovivate vastajate osakaal tõusnud viiendikuni küsitletutest, samas kui kulutuste taseme säilitamist peavad endiselt vajalikuks pooled ja suurendamist viiendik elanikkonnast. Ajal, mil riigieelarves erinevate kärpekohtade otsimine ähvardab mitmete elanikkonna gruppide heaolu kahandada, on selline toetus kaitse-eelarvele kahtlemata tähelepanuväärne.
Tavaliselt on maksumaksja nõus summade eraldamisega nendesse valdkondadesse, mille puhul ta võib olla kindel, et raha otstarbekalt kasutatakse. Uuringutulemused osutavad, et riigi tegevust riigikaitse valdkonnas peetakse usaldusväärseks ja see pälvib positiivseid hinnanguid. Riigi tegevust riigikaitse arendamisel hindas juunis 2009 positiivselt 58% küsitletutest, negatiivse hinnangu andis vaid 15 protsenti (ülejäänud ei osanud hinnangut anda). Oluline on ka see, et Kaitsevägi on juba aastaid kuulunud Eesti riigi kõige usaldusvärsemate institutsioonide hulka – seda peab usaldusväärseks keskmiselt 70 protsenti küsitletutest, eestlastest koguni 90 protsenti. Kaitseliidu usaldusväärsus ulatub samuti üle 50 protsendi (eestlaste seas 75 protsendini).
Ent ilmselt pole ainuüksi riigikaitse juhtimine ja kaitsejõudude usalduväärsus need tegurid, mis annavad poolele Eesti elanikkonnast põhjust uskuda, et Eestit on võimalik sõjalise konflikti korral kaitsta. Valdavalt tuleneb selline kindlustunne veendumusest, et NATO meid sõjaliselt või siis vähemalt diplomaatiliselt toetab.
Riigi välise turvalisuse peamise tagajana nähaksegi eelkõige NATO-t (61% küsitletutest, sh. 78% eestlastest), samuti Euroopa Liitu (44%). Venekeelsete vastajate seas tähtsustatakse kõige enam häid suhteid Venemaaga (75%), mis kogu elanikkonna lõikes on turvalisusgarantiide pingereas Euroopa Liiduga võrdselt oluline (44%). Järgnevad võrdselt 23 protsendiga Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine ja Balti riikide kaitselaane koostöö. Nende kahe teguri puhul eesti- ja venekeelsete vastajate arvamused oluliselt ei erinegi.
Kui maailma lähiaastate julgeoleku alast olukorda hinnates on avalik arvamus küllaltki pessimistlik – tervelt 45 protsenti peab tõenäoliseks sõjaliste konfliktide ohu kasvu ning vaid 14 protsenti usub maailma turvalisemaks muutumist – siis ulatuslikku või ka piiratud sõjalist rünnakut Eesti vastu peetakse valdavalt ebatõenäoliseks.
Peamisteks Eestit ähvardavateks ohtudeks peetakse neid, millega ollakse varem tegelikkuses kokku puutunud: ulatuslikku merereostust peab tõenäoliseks 63%, küberrünnakuid 61%, massilisi tänavarahutusi 47% ja Eesti majanduskeskkonna mõjutamist Eesti huvisid kahjustavalt 43% küsitletutest. Sõjalist kallaletungi Eestile peab tõenäoliseks vaid 11 protsenti küsitletutest (joonis 1).
JOONIS 1 – Erinevate ohtude tõenäosus Eestis lähemate aastate jooksul
(Avalik arvamus ja riigikaitse – juuni 2009)

Seega – ehkki maailmas on ärevad ajad, tuntakse Eestis muret mitte niivõrd sõjaliste, kuivõrd tsiviil-iseloomuga ohtude pärast. Sarnane on olukord ka teistes Euroopa riikides, kus samuti otsese sõjalise kallaltungi ohtu oma riigile vähetõenäoliseks peetakse.
Muutunud julgeolekusituatsioon maailmas on viinud selleni, et järjepanu peavad erinevad riigid võimalikuks loobuda kohustusliku ajateenistuse süsteemist ja minna üle kutselisele kaitseväele. Ajateenistusest on loobunud nii Läti kui ka Leedu ning isegi pikaajaliste sõjaliste traditsioonidega Rootsi.
Ka Eestis võttis pärast Euroopa Liidu ja NATOga ühinemist maad arusaam, et meie riigi välisturvalisuse tagamise mured on murtud ning NATO vihmavarju all viibides ei ole ajateenistusel tugineva reservarmee olemasolu enam sedavõrd oluline kui varem. Kohustuslikku ajateenistust üritati näidata eelmise sajandi suurte sõdade ajast pärit rudimendina, millest tänapäevastes kõrgtehnoloogilistes sõjalistes konfliktides suuremat kasu pole. Liberaalne turumajanduslik riik ei tohtivat oma kodanikelt võtta kaheksaks või üheteistkümneks kuuks võimalust ise oma elu korraldada ega sundida neid tühise hüvitise eest kodumaad kaitsma.
Kui üldiselt on Eesti ühiskonnas paremliberaalsetele ideedele saanud osaks soodne vastuvõtt, siis ajateenistuse kaotamise plaanidele hakkas avalik arvamus vastu tõrkuma. Samal ajal Lätis toetas kutselisele kaitseväele üleminekut aastatel 2004 – 2006 tervelt kaheksakümmend  protsenti elanikkonnast.
Eesti elanikkonna hoiakud sarnanevad rohkem soomlaste omadele, kus enamik elanikkonnast pooldab samuti kohustusliku ajateenistuse säilitamist riigikaitse korraldamise alusprintsiibina (2008. aasta sügisel toetas ajateenistust 74% soomlastest). Eestis peab ajateenistuse läbimist noormeeste poolt väga või pigem vajalikuks enam kui 90 protsenti elanikkonnast (juunis 2009 oli selliselt vastanute osakaal 93 protsenti). Lisaks suhtub kaks kolmandikku küsitletutest negatiivselt ajateenistusest kõrvalehoidmisse, 80% peaks aga vajalikuks ajateenistusse mittesobivatele noormeestele asendusteenistuse rakendamist.
Kui kuuleme pidupäevakõnedes riigikaitse kõrgematelt juhtidelt kiidusõnu Eesti rahva kõrge kaitsetahte aadressil, siis pole need väited pole õhust võetud. Kogu kümneaastase uuringuperioodi vältel on kaitsetahe püsinud kõrge. Tänavu juunis pidas 77 protsenti elanikkonnast vajalikuks Eestit sõjalise kallaletungi eest kaitsta ja 69 protsenti väljendas valmisolekut ka ise riigikaitses oma oskustele ja võimetele vastavalt osaleda. Eriti kõrge on kaitsetahe eesti meeste seas, kellest oleks riigikaitses valmis osalema 84%, kuni 30 aastastest koguni 90 protsenti.
Ent kõrge kaitsetahe jääb pelgalt retoorikaks, kui seda ei toeta reaalne võimekus vaenlasele vastupanu osutada või teadlikkus sellest, mida sõjalise kriisi puhkedes teha. Tänapäeva sõjalistes konfliktides ei oleks kuigi palju kasu otse koolipingist rindele minevatest vintpüssidega relvastatud patriootlikest noorukitest nagu toimus Vabadussõjas. On selge, et riigi sõjaliseks kaitseks on vaja väljaõppinud sõdureid, kaasaegsete relvade ja oskustega armeed.
Lisaks sellele peaks riigikaitse kontseptsioonis ette nähtud totaalkaitse rakendumiseks igaüks meist teadma, mida ta kriisisituatsioonis oma oskuste ja võimete kohaselt teha saaks. Paraku on elanikkonna informeeritus sellest, kuidas oleks võimalik oma kaitsetahet realiseerida (ehk siis mida peaks tavakodanik tegema relvastatud kallaletungi korral) madal. Informeerituks peab end vähem kui 30 protsenti, mitte-informeerituks aga koguni kaks kolmandikku. Ajateenistuse läbinute hulgas on informeeritus loomulikult märksa kõrgem.
Tundub, et Eesti elanikkond peab kohustusliku ajateenistuse läbimist oluliseks mitte niivõrd sõjalistel kaalutlustel, kuivõrd just nimelt selleks, et suurendada ühiskonna üldist valmisolekut kriisiolukorras käitumiseks, et valmistada noormehi ette oma kodu ja lähedaste kaitsmiseks kõige laiemas mõttes.
Ehkki ajateenistuse läbimise peamiseks eesmärgiks peetakse militaarsete oskuste omandamist, on sellega pea võrdselt oluline oskuste omandamine tsiviil-hädaolukordades tegutsemiseks ning selle järel füüsiliselt raskete ülesannete ja stressiga toimetulemine, distsipliini ja organiseeritud koostööoskuste omandamine (joonis 2). Seega ootab avalikkus meie kaitsejõududelt lisaks vahetult riigikaitselistele funktsioonidele ka panustamist sisemiste turvalisusriskidega toimetulekusse – just nendega, mida vaatlesime eelnevalt kui avaliku arvamuse poolt Eesti jaoks peamisteks peetavaid ohte.
JOONIS 2 – Viis olulisemat ülesannet, mida seostatakse ajateenistuse läbimisega (Avalik arvamus ja riigikaitse – juuni 2009)

Veelgi selgemalt on siseriikliku turvalisuse ja kriisidega toimetulekuga seotud need ülesanded, mida avalik arvamus seostab Kaitseliiduga. Nendeks on osalemine õnnetuste/katastroofide tagajärgede likvideerimisel, siseriiklike julgeolekukriiside lahendamisel – ning alles seejärel esmase sõjalise väljaõppe andmine ning noorte sõjalise kasvatuse korraldamine (joonis 3).
Sellised arusaaamad on kahtlemata saanud taas kinnitust praktilisest elust, sest juhtugu ühiskonnas mis tahes ettenägematut – ulatuslik merereostus, metsatulekahju või massilised rahustused – ikka on just Kaitseliitu kuuluvad mehed olnud need, kes on kriiside lahendamisel oma abikäe ulatanud.
JOONIS 3 – Kaitseliidu olulisemad ülesanded (juuni 2009)

On ütlematagi selge, et rahu tagamisel maailmas NATO üksuste koosseisus saavad osaleda vaid need, kes on valinud kaitseväelase karjääri oma elukutseks ning läbinud tõeliselt kõrgprofessionaalse väljaõppe. Ent võimalike kriiside puhul siin Eestis peab eksisteerima ühiskonnas laiapõhjaline valmisolek probleemidega toime tulla. Totaalkaitse tähendab rahva üldist võimekust võimalikule agressorile vastupanu osutada. Sõja korral on vaja oskustega võitlusvõimelisi mehi ka mujale kui eesliinile. Näiteks suureneb sõjalise konflikti tingimustes oluliselt nii päästetööde maht kui ka vajadus tagada sisekorda. Ka nende funktsioonide täitmine vajab distsiplineeritud ja koostöövõimelisi üksusi.
Lisaks riigi sõjalise kaitse tagamisele ja sisemiste kriisidega toimetulekule on ajateenistuses omandatavatel oskustel veel üks oluline külg – need aitavad suurendada ühiskonna sidusust. Tänavusel Vabariigi aastapäeva kaitseväeparaadil Narvas ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots järgmist: „Sõjalise riigikaitse aluseks on kaitsetahe ja enesekindlus, mis omakorda tuginevad eeskujulikule väljaõppele. … Igaüks, sõltumata rahvusest, maailmavaatest või usutunnistusest, saab anda oma panuse Eesti riigikaitse tugevdamiseks. Riigikaitse ei saa olla üksnes kaitseväe ülesanne, iga üksikisik ja organisatsioon saab ning peab pingutama oma riigi kaitstuse nimel.“
Riigikaitses osalemine on põhiseaduses sätestatud paljude õiguste kõrval üks väheseid kodanikele pandud kohustusi ning selleks valmistumine peaks olema iga Eesti kodaniku jaoks enesestmõistetav. Tabavalt märgib reservkolonelleitnant Leo Kunnas, et „need, kes rõhutavad vabatahtlikkuse eelist kohusetäitmise ees, pole ise ei vabatahtlikult ega kohustuslikus korras riiki teeninud. Nad loodavad, et teised teevad seda nende eest“. (EPL 15.07.2008)
Kunnas peab riigikaitse korraldamisel vajalikuks printsiibi Aut Ceasar aut nihil! rakendamist. Selline solidaarsuspõhimõte paistab olevat vastuvõetav ka Eesti avalikule arvamusele.

Kategooriates: BlogiSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar