Atlandi-ülestest asjadest

Transatlantilised suhted on kõikvõimalike Euroopas toimuvate välispoliitiliste nõupidamiste jaoks niisama ammendamatu aruteluaines nagu mõne eksootilise rahva muinasjuttudes figureeriv leib, mis süüeski kunagi otsa ei saa. Ühtlasi on tegu teemaga, mida diplomaatilises kõnepruugis iseloomustab harilikult “kõrge abstraktsuse tase” – ehk siis tüütuseni tuttavate sedastuste ja fraaside pingpong (sageli näikse, et justament mängu ilu enda pärast), mida on eesti kirjanduses tabavalt kirjeldanud näiteks Tõnu Õnnepalu (romaanis “Hind”) ja Mihkel Mutt (raamatus “Rahvusvaheline mees”). Eeltoodut arvesse võttes oli läinud nädalal lööktöö korras Prahas toimunud vastavateemaline kõrgetasemeline poliitikakujundajate ja mõttetankurite seminar üllatavalt sisukas ja tempokas. Viimane tõik ehk ei peakski nii väga üllatama, kui ameeriklased ise kord juba asja vedada võtnud on. Erinevalt näiteks Prantsuse diplomaatilisest “tantsustiilist”, kus väljenduslik elegants kipub sageli varjutama tulemuseni jõudmist, oli ameeriklaste koordineeritud arutelu seekordki tuntavalt ellurakendatavatele järeldustele jõudmisele orienteeritud ning sestap ka sümpaatselt avala ja jõulise kammertooniga. Mõningaid noppeid seminarilt – kõnelejate nimesid nimetamata, sest lähtuti Chatham House’i reegleist, allpool.

Transatlantilised suhted on kõikvõimalike Euroopas toimuvate välispoliitiliste nõupidamiste jaoks niisama ammendamatu aruteluaines nagu mõne eksootilise rahva muinasjuttudes figureeriv leib, mis süüeski kunagi otsa ei saa. Ühtlasi on tegu teemaga, mida diplomaatilises kõnepruugis iseloomustab harilikult “kõrge abstraktsuse tase” – ehk siis tüütuseni tuttavate sedastuste ja fraaside pingpong (sageli näikse, et justament mängu ilu enda pärast), mida on eesti kirjanduses tabavalt kirjeldanud näiteks Tõnu Õnnepalu (romaanis “Hind”) ja Mihkel Mutt (raamatus “Rahvusvaheline mees”). Eeltoodut arvesse võttes oli läinud nädalal lööktöö korras Prahas toimunud vastavateemaline kõrgetasemeline poliitikakujundajate ja mõttetankurite seminar üllatavalt sisukas ja tempokas. Viimane tõik ehk ei peakski nii väga üllatama, kui ameeriklased ise kord juba asja vedada võtnud on. Erinevalt näiteks Prantsuse diplomaatilisest “tantsustiilist”, kus väljenduslik elegants kipub sageli varjutama tulemuseni jõudmist, oli ameeriklaste koordineeritud arutelu seekordki tuntavalt ellurakendatavatele järeldustele jõudmisele orienteeritud ning sestap ka sümpaatselt avala ja jõulise kammertooniga. Mõningaid noppeid seminarilt – kõnelejate nimesid nimetamata, sest lähtuti Chatham House’i reegleist, allpool.

Arutelu teljeks oli küsimus, kuidas anda Euroopa Liidu (EL) ja USA Atlandi-ülesele suhtele senisest strateegilisem sisu? Nenditi, et tänini on ELi ja USA suhetes liiga palju lühiajalist planeerimist ja endiselt puudub pikem strateegiline perspektiiv. Strateegilisi väljakutseid on aga mõlema ees kuhjaga: vahetutest majandusega seotud probleemidest raskemini hallatavate “võrgustikepõhiste” haavatavusteni, traditsiooniliste “kõva julgeoleku” väljakutsetest kliima- ja energiajulgeoleku sõlmküsimusteni. Aruteluteemad varieerusid niisiis üldisest (kuidas säilitada elu Maal?) üksikuni (kas ELi ja USA suhe tuleks struktureerida pigem ülesannete- või institutsioonidepõhiselt?). Muuhulgas küsiti, missuguste mudelite najal tuleks üldse edasi arendada Euroopa ja USA majandusi, kui on selgeks saanud, et vanad mudelid enam ei tööta. Nenditi ka, et Atlandi-üleste suhete majanduslikku alusmootorit kiputakse sageli liiga enesestmõistetavaks pidama – ehkki tegelikult ei tohiks, nagu kinnitab ka majanduskriisi käigus kahanenud Atlandi-ülene kaubavahetus. Välispoliitikas nenditi teravat vajadust ELi ja USA koordineeritud strateegia järele ELi ja Venemaa vahele jäävate riikide suhtes – aga ka Venemaa enda suunal. Hetkel puudub Atlandi-ülene (ja ka Euroopa-sisene) üksmeel selles osas, milline sõnum antud piirkonna riikidele saata. Vajalik oleks midagi acquis atlantique’ sarnast – aluskokkulepe, mis koondaks ühisväärtused, koostöömehhanismid ja ka vastastikused ootused üksteise käitumise osas – ehkki küll tegu oleks kindlasti paindlikuma ja lõdvema raamistikuga dokumendiga kui ELi liikmeid ühendav acquis communautaire.

Õnneks on täna Atlandi-ülesed erimeelsused siiski pigem taktikalist kui strateegilist laadi. Näiteks erinevad USA administratsiooni vahetusest hoolimata endiselt USAs ja Euroopas nn ühiskondliku julgeoleku tõlgendused: mis Euroopas tuntud societal security nime all, kipub USAs ikka social security’na tõlgendatama ja sestap pigem kahtlustavat ettevaatlikkust pälvima. Nafta- ja gaasispetsiifilise sõltuvuse tõttu on ka USA ja Euroopa arusaamad energiajulgeolekust väga erinevad. Naftat on võimalik osta üle maailma; oluline on vaid kindlustada selle kohalevedamise turvalisus. Gaasitarne on aga vahetu kliendisuhe tootja ja tarbija vahel. USA vaatepunktist muudab USA-ELi partnerlusele strateegilise sügavuse andmise keeruliseks ka tõik, et eurooplaste seas näikse veel puuduvat üksmeel ses osas, kas EL on välispoliitika iseseisev tegutseja – või on tegu ennekõike protsessiga. Kas EL üldse tahab olla USA ootustele vastav partner? On ju ELi näol tegemist rõhutatult veel „lõpetamata rännakuga“ – aga kas eurooplased ise ikka teavad, kuhu Liidu teekond viib? Ja kuhu ta viima peaks? Kui ei, on ka ameeriklastel sellelt pinnalt omakorda äärmiselt keeruline oma tegevust ELi suhtes planeerida.

USA huvides on on selgelt Euroopa, mida ei domineeri USAle vaenulik jõud. Samuti on ameeriklased aktiivselt huvitatud eurooplaste võimest endiga ise toime tulla. Kui Euroopa saaks oma koduõues toimuva ohjamisega hakkama, oleks ameeriklased ELi “suurimad fännid”. USA eelistaks USA ideedele ja ettevõtetele avatud Euroopat.

Küsimus, kas ELi ja USA suhe tuleks struktureerida pigem konkreetsete ülesannete põhiselt või uute formaalsete institutsioonide kaudu tõi osalejate seas esile suurimad lahkarvamused (nagu ka Atlandi-ülese vabakaubandusleppe imeravimiks olemine või mitteolemine). EL kohtub hetkel Venemaaga tipptasemel kaks korda aastas, USAga aga vaid korra – pigem võiks olukord olla vastupidine, nenditi. Mõne kõneleja arvates oleks vajalik transatlantiliste suhete senisest oluliselt suurema formaalse struktureerituse määr; teiste hinnangul suruks üldise Atlandi-ülese poliitilise nõukogu loomine informaalsetel suhetel aga just “hapniku kinni”. “Minimaalse formaalse struktureerituse” argumendi kaitsjate soovitusel võiks pigem USA riigisekretäri regulaarselt Euroopa kolleegide kogunemistele kutsuda. Lisaks võiks lähtuda põhimõttest ‘less is more’ – kohtumiste arv ei ole veel tingimata nende sisukuse ja tulemuslikkuse garantii. Siiski võiks ka minimalistide hinnangul luua nn logipidamise keskuse näiteks Valge Maja juures, kes siis peaks järge areneva Atlandi-ülese suhtevõrgustiku erinevate raskuspunktide kohta. Wehrkunde julgeolekukonverentsi taoline kohtumine võiks regulaarselt toimuda ka USA-ELi suhete teemal; ühtlasi pakuks sarnane foorum potentsiaalselt suurepärase võimaluse kaasata Atlandi-üleste suhete arendamisesse rohkem USA Kongressi liikmeid. Üldse oleks tarvilik senisest märksa tugevam seadusandjate dialoog üle Atlandi. Mida aga ka ei tehtaks, nentisid kõik, ei tohiks NATO rolli Atlandi-ülestes suhetes kuidagi detsentraliseerida – miski ei tohiks sündida NATO arvelt.

Quai d’Orsay esindaja möönis, et Obama hiljutine kõne Kairos kinnitab, et maailm ei kuulu enam eurooplastele – ameeriklased ei räägi täna enam Euroopaga nii palju kui ülejäänud maailmaga. Tõepoolest, eurooplaste enesetaju oma koha suhtes maailmas on tänaseks palju muutunud, nagu märkis ka ühe mõjuka Ameerika mõttekoja esindaja ja kauaegne USA diplomaat, meenutades värvikalt, kuidas veel 1994. aastal põhjustas tollase USA riigisekretäri Warren Christopheri kriitiline märkus (“Eurooplased peavad mõistma, et nad ei ole enam universumi keskpunkti(k)s”), eurooplaste seas esile pahameeletormi. Muidugi teeb tänagi Euroopas (loe: Prantsusmaal) meele mõruks võimalus, et Vanast Mandrist on kujunemas USA jaoks vaid nn ülelennu-tsoon. Võib-olla oleme koguni tunnistajaiks globaalse võimu nihkele Läänest Itta? Atlandi-ülene partnerlus on siiski hindamatu ja selle õnnestumiseks peavad eurooplased ise rohkem vastutust võtma – põhimõttel EL kui USA partner, mitte vastukaal (“counterpart, not a counterweight”), nentis Prantsusmaa välisministeeriumi esindaja (kõneledes siiski küll vaid enda, mitte Prantsusmaa nimel). Lääne roll on globaalses plaanis kahanemas, uued jõukeskused suruvad peale. NATO on tänagi küll veel asendamatu, ent mitte piisav – seda just kaasaegsete julgeolekuohtude hübriidse iseloomu tõttu. Näiteks saab NATO roll energiajulgeoleku tagamises olla siiski vaid piiratud – mitte regulatiivne, vaid kitsalt kriitiliste infrastruktuuride kaitsele keskenduv (nt torujuhtmete kontrollpunktide avatuse tagamine jmt).

Selgem koostööraamistik ELi ja USA vahel on nii hädavajalik kui ka väga ajakohane: hetkel toimivad suhted vähekonkreetseil alustel; liiga suur on Atlandi-üleste suhete rõhuasetus majanduslikel teemadel. ELi suurimaks probleemiks ei ole mitte sisevastuolud, vaid tegevusetus, lihtsalt käed rüpes pealtvaatamine ja sündmuste konstateerimine – mitte nende aktiivne juhtimine. Näiteks oleks vaja saavutada demokraatlike valitsemistavade levitamise küsimuses samasugune konsensus nagu tänaseks on juba olemas arenguabi andmise põhimõtete osas. Samas mööndi, et parimaks viisiks demokraatiat populariseerida ja levitada võibki olla esmalt “omaenda majas korra loomine”. Ühe mõttekodalase hinnangul peaks Euroopa vastu võtma mõnedki Guantanamo vangid: tegu oleks sümboolse kaaluga sammuga Atlandi-üleses demokraatlike valitsemistavade edendamise programmis. Huvitava ääremärkusena nentis ühe mõjuka USA mõttetangi esindaja, et Ühendriikide tänase administratsiooni jaoks on inimõiguste ja demokraatia edendamise teema suhteliselt madala prioriteetsusega – nt on USA Riigidepartemangus vastavad kohad ikka veel täitmata ja hetkel ei ole veel ringlemas kuuldusigi selle kohta, kes neile kohtadele lõpuks üldse platseeruda võiksid.

ELi Strateegiliste Uuringute Instituudi esindaja hinnangul ei ole tänane globaalne elukorraldus oma ebapiisavalt kaasava iseloomu tõttu jätkusuutlik. Rahvusvahelised institutsioonid tuleks avada “tõusvatele võimudele”, iseäranis just rahvusvahelised majandusorganisatsioonid. Samuti oleks viga hoida ranget joont vaid “epiteetideta demokraatiate” (nagu nt Brasiilia) kaasamise suhtes, jättes Venemaa ja Hiina kõrvale. Venemaa ja Hiina kaasamisest ei ole pääsu, vastasel juhul ei ole võimalik majanduspoliitiliselt ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise rindel midagi ära teha. Hääl saalist arvas seepeale küll, et Hiina kaasamine “meie institutsioonidesse” ei pruugi olla üldse mõeldav variant: pigem tähendaks hiinlaste vastuvõtt kehtivate mängureeglite uuesti läbi rääkimist ning vastavate institutsioonide potentsiaalselt hoopis uue sisuga täitmist. Ei hiinlased ega venelased pruugi olla teps huvitatud “meie institutsioonidega” ühinemisest. Siiski peaksid EL ja USA kokku leppima Venemaa positsiooni ja staatuse osas rahvusvahelise kliimarezhiimis (olgugi kliimamuutuse näol Venemaa jaoks eri hinnanguil tegu vaid “ebateemaga”); näiteks kliimaküsimuste sidumise ja “pakendamise” kaudu kaubanduse- ja energiateemadega.

Siiski on kahtlane, kas Atlandi-üleste suhete ümberkorraldamiseks oleks abiks mingi üleilmse demokraatiate liidu loomisest; pigem tuleks rõhuda ikka transatlantilise partnerluse tugevdamisele. USA ja ELi praegune suhe on düsfunktsionaalne – kui Türgi ja Küprose probleem lahendust ei leia, ei ole edasi liikumiseks suurt lootust; on naeruväärne, et ELi ja NATO suhted takerduvad pidevalt globaalses plaanis niivõrd tähtsusetusse probleemi. EL võiks olla Türgi suhtes kaasavam, nt hõlvates Türgit senisest jõulisemalt ESDP operatsioonidesse (Türgil ei lubatud osaleda ESDP Georgia operatsioonil ega aktsepteeritud ka tema kaasamist Euroopa Kaitseagentuuri tegemistesse, kuhu aga samas haarati avasüli samuti mitte-ELlasest Norra). Muidugi tuleb arvestada, et USA ja ELi suhe on olemuslikult asümmeetriline: kui USA puhul on lihtne eristada nende poliitikaid konkreetsetes küsimustes, siis EL esineb parimal juhul “ühise lähenemisega” teatud teemadele; konkreetsed poliitikad on raskemini identifitseeritavad. Lisaks vana laul ELi sisevastuoludest – olgu siis majanduskriisi lahendamisstrateegiaisse või julgeolekuküsimustesse puutuvalt.

Küsimus on, kas Lissaboni leping tugevdaks ELi reaalselt sellisel määral nagu paljud punditid loodavad? Eurooplastest kõnelejate hinnangul on vastus kindlalt jaatav: praegune roteeruv eesistumiste süsteem on ebaefektiivne; Lissaboni lepe lihtsustaks oluliselt olemasolevat keerukat kogunemiste ja kohtumiste korda – ja annaks ehk ka selgema vastuse Prantsuse president Sarkozy retoorilisele küsimusele: kas Euroopa tahab, et ta rahule jäetaks – või tahab ta hoopis rahu?

Ameeriklaste strateegia-entusiasm on kokkuvõttes nakatav – ja liigutav. Peegeldab ju ‘strateegiline planeerimine’ ühtlasi inimese usku (küünik minus ütleb: illusiooni) kontrolli saavutamise võimalikkusesse kaose üle; vääramatut veendumust, et ümbritsevat eluräga on võimalik kavakindluse najal läbimõeldult ohjata. Sestap on strateegia-usk oma veendumuses elu pidevalt paremaks muutmise võimalikkuse kohta tüüpiline eksistentsiaalse optimismi ilming, väga ameerikalik läbi ja läbi. Tüüpilise ida-euroopa traagiku jaoks kumab strateegilise mõtlemise surve tagant samavõrra meeleheitlikkust globaalprobleemide keerdsõlmelise loomuse üle: nii nagu nendesinaste pead valutama panevate globaalprobleemide arutamiseks kogunetakse ikka pidulike marmorkoridoride ja peeglisaalidega kiiskavpuhaste vanade losside varju. Ilusas ruumis tundub ka maailm paremini hallatav. Ja lõppeks: kes vaidleks vastu vanale Euroopa diplomaaditarkusele, mis leiab, et ükski jutuajamine ei ole ajaraisk – alati on vestlusest midagi õppida. Nii selgi korral, järjekordset kivikest Atlandi-üleste suhete arendamise muulile asetades.