Küsimus Ukraina võimalikust tulevasest kuulumisest Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ridadesse tõusis hiljaaegu taas esile, kui avaldati uusima arvamusküsitluse tulemused, mille põhjal ajalooliselt suur hulk, tervelt 64 protsenti ukrainlastest toetab ühinemist alliansiga (UNIAN, 3. august). Aga et Donbassis möllab jätkuvalt Vene-Ukraina konflikt (Pravda.com.ua, 11. august), elavdab rahva niisugune arvamus Kiievi ja NATO suhete kohta usutavasti uuesti arutelu Ukraina nõndanimetatud soometumise kohta (sellise strateegilise valiku pakkus teatavasti juba kriisi algul välja nimekas politoloog Zbigniew Brzezinski). Kõik on küll nõus, et soometumine tähendaks Ukraina alatist jäämist NATO ukse taha, kuid asjatundjad pole ühel meelel, mil määral peaks soometumine puudutama Ukraina majandus-, välis- ja julgeolekupoliitikat.
Küsimus Ukraina võimalikust tulevasest kuulumisest Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ridadesse tõusis hiljaaegu taas esile, kui avaldati uusima arvamusküsitluse tulemused, mille põhjal ajalooliselt suur hulk, tervelt 64 protsenti ukrainlastest toetab ühinemist alliansiga (UNIAN, 3. august). Aga et Donbassis möllab jätkuvalt Vene-Ukraina konflikt (Pravda.com.ua, 11. august), elavdab rahva niisugune arvamus Kiievi ja NATO suhete kohta usutavasti uuesti arutelu Ukraina nõndanimetatud soometumise kohta (sellise strateegilise valiku pakkus teatavasti juba kriisi algul välja nimekas politoloog Zbigniew Brzezinski). Kõik on küll nõus, et soometumine tähendaks Ukraina alatist jäämist NATO ukse taha, kuid asjatundjad pole ühel meelel, mil määral peaks soometumine puudutama Ukraina majandus-, välis- ja julgeolekupoliitikat.
Ukraina asjatundjad kalduvad välistama soometumist riigi pikaajalise mõistliku valikuna. Siiski oleks mõne analüütiku meelest see võimalik kui tingimus rahu saavutamiseks Ukraina idaosas. Kiievis tegutsev rahvusvaheliste suhete asjatundja ja Ukraina blokivälise staatuse pooldaja Sergi Tolstov mõistab soometumist sellisena, nagu see kujunes välja Nõukogude Liidu ja Soome suhetes aastail 1944-1989. Tolstov märgib, et soometumine tähendas seda, et Soome ei liitunud NATOga ega võtnud ka vastu Ühendriikide majandusabi Marshalli plaani raames. Tolstov usub, et soometumine peaks tähendama nii keeldumist liituda NATOga kui ka loobumist Euroopa Liidu liikmestaatuse taotlemisest. Tema arvates oleks soometumine tõenäoliselt Ukrainale parim lahendus – sest alternatiiv oleks suveräänsuse kaotamine osa territooriumi üle, permanentne majanduskriis ja kestev raskete kaotustega sõda (Ualife.net, 6. aprill).
Artuelu teist poolust esindab Tarass Ševtšenko ülikooli rahvuvaheliste suhete instituudi professor Mõkola Kapitonenko. Tema peab soometumist riikidele peale surutavaks strateegiaks, mis kehtestab teatavad piirangud nende välispoliitilistele valikutele sellise vabaduse põhimõttelise säilumise eest (Zerkalo Nedeli, 28. märts 2014). Kapitonenko ei usu, et kui tahes kindel julgeolekugarantii, olgu see rahvusvaheline garantii, piirkondlik julgeolekurežiim või kahepoolne kokkulepe Venemaaga, suudaks usaldusväärselt kompenseerida Ukrainale võimaluse puudumist ühineda NATOga. Lisaks märgib Kapitonenko, et soometumise mõistega on seotud rahvusvahelise majandusliku lõimumise vabadus, kuid just Ukraina assotatsioonileping ELiga oli see, millele Venemaa konkreetselt (ja agressiivselt – vt EDM, 14. november 2013 ja 12. detsember 2014) vastu astus. Teine vastuväide seisneb selles, et Soome oli 1948. aastal Moskvale väiksema strateegilise tähtsusega kui tänane Ukraina. Ja viimaks, leiab Kapitonenko, on soometumine Ukrainale sobimatu seepärast, et Ukraina erineb liigagi palju Soomest – on ju viimane maailmas riikide seas, kes võivad uhkustada ühe suurema sissetulekute ja ühe väiksema korruptsiooni tasemega.
Tõepoolest, Ukraina soometumise võimalikkust kaaludes on mõistlik uurida Soome külma sõja aegset ajalugu ja võrrelda seda tänase olukorraga. Tasub märkida, et külma sõja ajal avaldas Nõukogude Liit regulaarselt Soomele tugevat survet sellest hoolimata, et soometumise tõttu olid Helsingi välispoliitilised valikud niikuinii tõsiselt piiratud. Soome endine kõrgem riigikaitseametnik ja praegune Tallinnas tegutseva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Pauli Järvenpää sõnas Jamestownile: “Nõukogude Liit ei pidanud kunagi Soomet neutraalseks riigiks. 1948. aastal sunniti Soome alla kirjutama sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingule. Lepingu kestmise ajal 1991. aastani oli see poliitiline tõke, mis takistas Soomel vabanemast Nõukogude poliitilise surve alt. Kui palju ka soomlased ei rõhutanud lepingu preambulit ja osutust Soome soovile olla neutraalne, oli tegelikkus sootuks teistsugune. Leping hoidis Soomet väga lühikese lõa otsas ja andis Nõukogude Liidule võimaluse sekkuda Soome poliitilisse ellu. Ning seda võimalust kasutati maksimaalselt ära.” (autori intervjuu, 7. august)
Isegi praegu tunneb Venemaa muret, kui Soome enda suveräänsust teostab. 2015. aasta aprillis kritiseeris Venemaa välisministeerium teravalt artiklit, mille olid üheskoos kirjutanud Põhjamaade kaitseministrid (Soome, Rootsi, Norra, Taani; Islandit esindas välisminister) ja mis taotles omavahelise kaitsekoostöö hoogustamist. Venemaa välisministeerium kasutas ühtlasi juhust astuda vastu Soome koostööle NATOga (Mid.ru, 12. aprill).
Külma sõja lõpust alates on Soome edukalt arendanud strateegilist sõjalist ja julgeolekualast partnerlust Atlandi-ülese kogukonnaga, mis muu hulgas hõlmab ligipääsu uusimale USA ja Euroopa sõjatehnikale ja -tehnoloogiale. Selles suhtes väärib erilist äramärkimist see, et Soome õhuvägi on ostnud endale 63 hävituslennukit F-18 Hornet. Järvenpää sõnab: “F-18 Hornetite ots andis Soome relvajõududele võimaluse mõelda väljaspool [julgeoleku– ja territoriaalkaitse probleemide] raame. Näiteks andis see [Helsingile] võimaluse hankida õhk-pind-tüüpi rakette JASSM – vastase poolt halvasti nähtav tiibrakett lennukaugusega üle 400 kilomeetri -, mille stardiplatvorm on seesama F-18. Seni on Ühendriigid JASSMi pakkunud väga üksikutele valitud klientidele. Esimene välisriik, kes neid sai, oli Austraalia. Siis järgneski Soome 2009. aastal ja nüüd ka Poola.” (autori intervjuu, 7. august) Samal ajal Venemaa püüded pakkuda Soomele hävituslennukeid Su-30MK ja muud relvastust on jäänud tulemusteta (Yle.fi, 6. veebruar).
Lähemalt uurides selgub, et Brzezinski arusaam Ukraina soometumisest hõlmab tegelikult kaitsekoostööd USAga ja kinnitust, et Ukrainast saab vaba ja sõltumatu Euroopa riik, ehkki mitte NATO liige (VOA-Ukrainian service, 4. märts). Selline tõlgendus ei erine tegelikult kuigi palju Kiievi praegusest ametlikust poliitikast. Ukraina välispoliitikaekspert Aljona Getmantšuk on märkinud, et Ukraina blokivälisest staatusest loobumine ei saa iseenesest tõsta Ukraina-NATO suhteid uuele tasemele. Ta väidab, et usalduse puudumine Ukraina ja NATO vahel ning asjaliku kommunikatsiooni ja koordinatsiooni kesisus Ukraina valitsusaparaadi sees on jäänud peamisteks takistusteks edasisel lõimumisel allinasiga. Siiski sõnas Getmantšuk sedagi, et Ukrainas tundub valitsevat laiapõhjaline konsensus, et sõjalise reformi eesmärk peab olema vastavus NATO standarditega (Jevropeiska Pravda, 16. juuni).
Kreml pooldab ilmselget Soome mudeli rakendamist Ukrainas – mitte seepärast, et hoida Kiiev neutraalsena, vaid seepärast, et see annaks võimaluse muuta Ukraina püsivalt satelliitriigiks. Aga kui ka Ukraina valitsus võib olla avatud mõttele sõlmida Moskvaga teatavat laadi kompromiss, siis kindlasti ei olda valmis niisuguseks rahvuslikuks allaandmiseks.