Arutelu Baltikumi LNG terminali ümber: samm õiges suunas

Kui varasemalt on arengud energiasektoris jäänud vaid kitsa
ekspertide grupi huviorbiiti, siis viimasel ajal on järjest rohkem uudiseid Baltikumi gaasituru kohta jõudnud ka peavoolumeediasse. Uudised Paldiskisse, Muugale, Sillamäele või hoopis teistesse regiooni riikidesse rajatavatest LNG (Liquified Natural Gas – veeldatud maagaasi) terminalidest on kindlasti tekitanud huvi ka muidu energeetikakaugetes inimestes. Kahjuks on teema kajastamine meedias jäänudki erinevate uudisnuppude tasemele: pole järgnenud põhjalikku arutelu ei LNG terminali rajamise vajalikkusest energiajulgeoleku kontekstis ega turupõhise gaasituru loomisest, mis tagaks nõudluse ja pakkumise tasakaalust tulenevad hinnad. Diskussiooni puudumise tõttu võib paljudele jääda selgusetuks, millised on Eesti riigi ning tarbijate huvid selles strateegiliselt tähtsas projektis.

Kui varasemalt on arengud energiasektoris jäänud vaid kitsa
ekspertide grupi huviorbiiti, siis viimasel ajal on järjest rohkem uudiseid Baltikumi gaasituru kohta jõudnud ka peavoolumeediasse. Uudised Paldiskisse, Muugale, Sillamäele või hoopis teistesse regiooni riikidesse rajatavatest LNG (Liquified Natural Gas – veeldatud maagaasi) terminalidest on kindlasti tekitanud huvi ka muidu energeetikakaugetes inimestes. Kahjuks on teema kajastamine meedias jäänudki erinevate uudisnuppude tasemele: pole järgnenud põhjalikku arutelu ei LNG terminali rajamise vajalikkusest energiajulgeoleku kontekstis ega turupõhise gaasituru loomisest, mis tagaks nõudluse ja pakkumise tasakaalust tulenevad hinnad. Diskussiooni puudumise tõttu võib paljudele jääda selgusetuks, millised on Eesti riigi ning tarbijate huvid selles strateegiliselt tähtsas projektis.

Arenguid Baltikumi gaasisektoris tuleks esmalt vaadelda ELi uue energiapoliitika kontekstis. Nimelt rõhutab ELi praeguse energiapoliitika alusdokument – III Energiapakett – energiatarnete mitmekesistamise ning ühtse energiaturu juurutamise tähtsust. Kuna kogu Baltikum ning ka Soome sõltuvad 100% Venemaalt imporditavast maagaasist, siis on „Baltikumi energiasaare” likvideerimine üks ELi energiapoliitika prioriteetidest. BEMIP (Balti Energiaturu Ühendamise Plaan) näebki ette regiooni gaasi- ja elektriturgude infrastruktuuri liitmist ühtse Euroopa võrguga. Kuid kui elektriturul on selles valdkonnas teatavaid edusamme tehtud, siis gaasituru integreerimine on kahjuks veel algstaadiumis.
ELi ja Soome-Baltikumi regiooni ühendamiseks on ette nähtud kahe gaasiühenduse rajamine: Eesti-Soome ja Leedu-Poola torujuhtmed on küll planeeritud, kuid ühenduste ehitamist või isegi trassi detailset planeerimist pole tänaseni alustatud. Ometi on mõlema gaasijuhtme rajamine kriitilise tähtsusega, tagamaks regiooni gaasituru integreerimine Mandri-Euroopaga.
Üheks probleemkohaks, mis kallite infrastruktuuriobjektide rajamisel võib olla määrava tähtsusega faktor, on turu suurus. Kui vaadelda Baltikumi eraldi, siis praegu umbes 5,5 mld m3 mahuga turg jääks potentsiaalsete investorite jaoks ilmselt liiga väikeseks, samas Eesti ja Soome vahelise Balticconnectori rajamisel tekkiv 10 mld m3 suuruse mahuga turg tõstab märgatavalt regiooni atraktiivsust erainvestorite jaoks. Nii võibki hetkel täheldada, et erakapitalil on suur huvi Baltikumi gaasituru infrastruktuuriprojektidesse investeerimiseks – paljud erinevad eraettevõtted ning konsortsiumid on avaldanud soovi rajada kõiki piirkonna riike teenindav regionaalne LNG terminal.
LNG terminali näol on tegemist strateegiliselt tähtsa infrastruktuuriobjektiga, mille rajamine on hetkel parim võimalus suurendada kogu regiooni energiajulgeolekut. Nii tuleks kindlasti vältida, nagu rõhutas hiljuti ka Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi, et LNG terminali projekt ei langeks praegu Baltikumi gaasiturul monopoliseisundit omava Gazpromiga seotud huvigruppide kätte.
LNG terminal aitaks murda Gazpromi raudset haaret Baltikumi gaasituru ümber ning ühtlasi parandada regiooni tarnekindlust. Seda juhul, kui terminal oleks seotud laiema gaasivõrguga, mis võimaldaks veeldatud maagaasil piiranguteta jõuda kogu regiooni tarbijateni, kelle jaoks kujuneb hind kogu regiooni nõudluse ja pakkumise tasakaalus. Seega peaksid Baltikumi valitsused vältima vaidlemist LNG terminali täpse asukoha teemal ning keskenduma Baltikumi gaasivõrgu efektiivse ühendamise strateegia väljatöötamisele. Kuigi Balti riikide vahel on funktsioneerivad gaasiühendused olemas, tuleks investeerida ka regioonisisese gaasi ülekandetaristu võimsuse suurendamisse ja töökindluse parandamisse, nagu näeb ette ka BEMIP.
Kui regioonisiseste ülekandevõrkude võimsuseid suurendatakse ja nii eraettevõtted kui ka valitsused mõistavad, et likviidse ning läbipaistva Baltikumi gaasituru loomine on kõigi huvides, siis ei ole lõppkokkuvõttes oluline, milline riik LNG terminali „endale saab” – kõikide riikide tarbijad võidavad kindlasti turupõhisest ligipääsust imporditavale maagaasile. Ometi kujutab meedia hetkel LNG terminali rajamist null-summa mänguna, kus Läti „võit” on kaotus Eesti tarbijate jaoks. Üldsusele jääbki niimoodi mulje, et Eesti peab iga hinna eest olema LNG terminali asukohariigiks – vastasel juhul oleksid Eesti tarbijad võrreldes naabritega halvemas seisus.
Selle asemel, et keskenduda ainult LNG terminali asukohale, tuleks algatada laiem diskussioon, mis tooks välja selle infrastruktuuriobjekti tähtsuse nii strateegilisele energiajulgeolekule kui ka laiemalt gaasi kodutarbijale. Nagu eelpool mainitud, suurendab LNG terminal küll kindlasti kogu regiooni energiajulgeolekut, kuid kui LNG terminali operaator sõlmib potentsiaalse gaasitarnijaga suuremahulise ja pikaajaliselt fikseeritud hinnaga tarnelepingu, ei pruugi LNG terminali rajamine tegelikkuses kaasa tuua efektiivselt funktsioneeriva gaasi vabaturu tekkimist: ühe tarnija domineerimise asemel tekib olukord, milles turul on pakkujana vaid kaks suurtarnijat suhteliselt sarnaste ning jäikade hindadega. Seega LNG terminali rajamine iseenesest ei garanteeri tarbijatele märksa madalamaid gaasiarveid ega turupõhise hinnakujunduse tekkimist.
Kokkuvõttes võib öelda, et praegune meediakajastus keskendub vaid ühele aspektile kogu regiooni gaasisektori strateegilise tähtsusega problemaatikast. Kuigi oluline on ühiselt paika panna regionaalse LNG terminali asukoht, peaks arutelu olema suunatud hoopis selle töö- ning regulatsioonipõhimõtete väljatöötamisele, et seeläbi garanteerida terminali vastavus kõigi turuosaliste vajadustele ning turupõhise hinnakujunduse tekkimine. Turupõhine hinnakujundus tooks kaasa maagaasi madalama hinna lõpptarbijatele – turujõud murravad Gazpromi eelistatud hinnaseose maagaasi ning (kallima hinnaga) naftatoodete vahel. Kõikide regiooni riikide eesmärgiks (Euroopa Liidu toetusega) peaks olema maagaasi börsipõhise kauplemissüsteemi loomine: nii tekiks reaalne likviidsete hindadega maagaasi turg nagu varasemalt on toimunud Põhjamere piirkonnas. Selleks on aga vaja koostööd nii füüsiliste ühenduste loomise kui regulatsioonipõhimõtete väljatöötamise tagamiseks. Valitsused peaksid lisaks Baltikumi LNG terminalile väljendama oma tugevat poolehoidu ka Leedu-Poola gaasijuhtmele – selle tagajärjel oleks Baltikumi tarbijatel turupõhine ligipääs nii Poola valmiva (valmib 2014. aasta suvel) Swinoujscie LNG terminali kui ka Põhjamere eksisteerivate gaasibörside ressurssidele.