Araabia ja Põhja-Aafrika ilmalike revolutsioonileekide hääbudes on võimule tulemas islamiparteid. Milliseks kujuneb algav aasta piirkonnas, mis tänavu oli kogu maailma fookuses, arutleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Erik Männik.
Araabia ja Põhja-Aafrika ilmalike revolutsioonileekide hääbudes on võimule tulemas islamiparteid. Milliseks kujuneb algav aasta piirkonnas, mis tänavu oli kogu maailma fookuses, arutleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Erik Männik.
30.12.2011, Erik Männik
Postimees
Araabia ja Põhja-Aafrika ilmalike revolutsioonileekide hääbudes on võimule tulemas islamiparteid. Milliseks kujuneb algav aasta piirkonnas, mis tänavu oli kogu maailma fookuses, arutleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Erik Männik.
Tänavu 17. detsembril möödus täpselt aasta hetkest, kui Tuneesia tänavakaupmees Mohammad Bouazizi süütas end protestiks ametivõimude vägivalla vastu. See sündmus tõi esile miljonite inimeste rahulolematuse kehtiva võimuga Aafrika ja Lähis-Ida riikides.
Praeguseks on võim vahetunud Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas, Süürias ja Jeemenis on relvastatud kokkupõrked, Bahreinis rakendatakse protestijate vastu karme meetmeid jne.
Tuneesias sai valimistel enim hääli islamipartei an-Nahda (tõlkes «uuestisünd»), Egiptuses on valimiste kahes voorus edu saatnud islamiparteisid ning ka Liibüa juhtkond on teinud avaldusi, et riigi edasise arengu aluseks saab islam.
Tõsiasi, et eelkõige ilmalike jõudude protestide tulemusena toimunud võimuvahetuste järel on võimule tulemas islamiparteid, on pannud mitmeid vaatlejaid rääkima araabia sügisest ja isegi araabia talvest. Tundub, et araabia maades toimub tagasiminek ning liberaalseid demokraatlikke riike selles piirkonnas sündimas ei ole. Pessimismi süvendab ka asjaolu, et senini on võim vahetunud vaid kolmes riigis.
Mitmete Iisraeli ekspertide arvates on tulekul lausa väga pikk araabia talv, enne kui üldse tekib lootus mingile olukorra paranemisele. Araabia riike ohustavad sisevastuolud hõimude ja usuliste gruppide vahel, üleminek teistsugusele ühiskonnakorraldusele ja võimujaotusele ei saa mingil juhul olla kiire (võib võtta kuni 20 aastat) ning pole selge, kuidas suured elanikkonnakihid üldse käituvad tingimustes, kus nende vaba tahteväljendust ei piirata. Vihjatud on võimalusele, et Jeemen ja Iraak lagunevad. Sama oht ei ole välistatud ka Liibüa ja Süüria puhul.
Olukorda ei muuda sugugi roosilisemaks asjaolu, et araabia kevade taustaks ja tõukejõuks on olnud väga sügavad sotsiaalmajanduslikud probleemid. Anthony Cordesmani andmetel on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide elanikkond võrreldes 1950. aastaga kasvanud kolm kuni kuus korda ning jätkab plahvatuslikku suurenemist (käesoleval ajal langeb 1/3 piirkonna elanikest vanusevahemikku 15–29 eluaastat).
Seejuures on keskmiselt 51 protsenti sealsetest noortest töötud. Regioonis napib nii puhast vett kui haritavat maad, lõhe rikaste ja vaeste vahel süveneb ning keskklassi positsioon ühiskonnas on pidevalt nõrgenenud. Kujunenud on väga keeruline olukord, milles lihtsaid lahendusi ei ole.
Teisest küljest võib araabia maailmas toimuvat vaadeldes endalt küsida, kas mitte ei kiirustata arengutele pessimistlikku hinnangut andes. Ei ole ju alust oodata, et kümned miljonid inimesed, kes on elanud aastakümneid autokraatlike režiimide tingimustes ning kel ei ole mingit demokraatiakogemust, ehitavad selle üles aastaga.
Samuti ei tohiks olla üllatus, et just islamiparteid on valimistel edu saavutanud, sest ilmalike opositsiooniparteide (kui sellised üldse tegutseda said) ja organisatsioonide mõju ühiskonnale ei saa võrrelda elanikkonna enamust haaravale usundile toetuvate parteide mõjuga.
Sellise vaatenurga alt näib araabia riikides toimuv seaduspärane ja alanud muutuste edasist saatust ei otsusta lühikeses perspektiivis mitte see, kas võimul on islamipartei või mitte, vaid võimulolijate edukus ühiskonna sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisel ning stabiilsuse säilitamisel regioonis.
Seega seisavad islamiparteid nii usuliste kui ilmalike probleemide ees, mille lahendamisel tuleb pidevalt kohandada sageli idealistlikku visiooni ühiskonnast konkreetse poliitilise ja majandusliku reaalsusega, kusjuures tulemusi ootab rahvas neilt küllaltki kiiresti.
Regiooni suurimas riigis Egiptuses on valimiste kahes esimeses voorus edu saatnud Moslemi Vennaskonna Vabaduse ja Õigluse Parteid ning salafistide parteid al-Nour. Need parteid on juba silmitsi karmi majandusliku reaalsusega.
Seoses toimunud rahutustega kaotas Egiptuse majandus 2011. aastal 35 protsenti turismimajanduse sissetulekutest ning turismilt teenitakse vaid 9 mld USD. Turismimajandus moodustab aga kümme protsenti Egiptuse SKTst ja annab tööd 13 protsendile riigi tööealisest elanikkonnast.
Nii Vabaduse ja Õigluse Partei kui al-Nour on teinud ridamisi avaldusi turismi ja selle edasise arengu teemal. Valimistel enim hääli saanud Vabaduse ja Õigluse Partei on püüdnud igati veenda maailma selles, et tema eesmärgiks on hoida Egiptuse turismimajandus käigus suuremate muutusteta.
Partei esindajad on käinud kohtumas turistidega ning teatanud turismisektori töötajatele, et neil ei ole põhjust tuleviku pärast muretseda. Partei tahab viia aastas riiki külastavate turistide arvu 20 miljonini (aastal 2010 külastas Egiptust 15 miljonit turisti).
Konservatiivsem al-Nour tuli aga esialgu välja seisukohaga, et turism Egiptuses peab vastama islamiseadustele ning seepärast tuleb keelustada hotellides alkohol, kuurortides segarannad jne. Välja on tuldud isegi lubadusega asutada riigis hotellikett, mis järgib rangelt nimetatud piiranguid.
Al-Nouri seisukohtade avalikustamisele järgnesid meeleavaldused, mistõttu seisukohti pehmendati ning teatati, et tegelikult ei soovi ka al-Nour piirata turismi, vaid tahab sellest saadavaid sissetulekuid lausa kahekordistada. Partei avaldatud majandusprogrammis pole aga islamiseaduste rakendamisest turismimajanduses üldse juttu.
Samasuguseks proovikiviks al-Nouri idealismile on muutumas Egiptuse-Iisraeli rahulepe, mis sõlmiti 1979 Camp Davidis ja mis muutis Egiptuse esimeseks Iisraeliga rahu teinud araabia riigiks.
Salafistid teatasid esialgu, et järgivad rahulepet, kuid on vastu dialoogi alustamisele riigiga, mis okupeerib Egiptuse territooriumi, ohustab Egiptuse identiteeti ja rõhub egiptlaste vendi. Nädal hiljem aga tegi al-Nour avalduse, et on tulevikus siiski nõus alustama dialoogi Iisraeliga.
Tuneesia valimised võitnud islamipartei an-Nahda on aga pidevalt järginud liberaalset kurssi, distantseerunud radikaalsetest Tuneesia salafistidest ning võrrelnud end pigem Türgi peaministri Erdogani Õigluse ja Arengu Parteiga.
An-Nahda moodustas valitsuskoalitsiooni kahe liberaalse parteiga, kellele pakuti riigi presidendi ja parlamendi spiikri kohta. Tunnetades selgelt ühiskonna valupunkte (töötus eri vanusegruppides 19–40 protsenti), on lubatud luua 600 000 uut töökohta ning vähendada tööpuudust viie aasta jooksul 8,5 protsendini. Samuti on lubatud mitte muuta perekonda puudutavat seadust, mis on üks liberaalsemaid araabia maailmas.
Veel ühe näite sellest, et hoolimata olukorra tõsidusest võib pragmatism araabia riikides siiski võidule pääseda, võib tuua Liibüast. Kodusõja lõpuks oli riigis välisabi toel moodustunud suur arv mässuliste formeeringuid. Ajutise üleminekunõukogu võim nende üle oli äärmiselt piiratud.
Seepärast kujunesid linnad nagu Tripoli, Zintan, Misratah, Banghazi jt omaette jõukeskusteks, milles tegutsevad relvastatud grupeeringud ei tunnistanud kellegi võimu enda üle.
Nende vahel on esinenud vaidlusi, tulevahetusi jm. Teisalt, tekkinud olukorra ja vastuolude rahumeelseks lahendamiseks on pidevalt teinud suuri jõupingutusi hõimuvanemad, erinevad poliitilised jõud riigis (sh islamistid) ning käesoleval ajal integreeritakse relvastatud formeeringuid ja nende liikmeid vähehaaval loodavatesse Liibüa relvajõududesse.
Tõsiasi, et Liibüas ei ole sellises plahvatusohtlikus olukorras puhkenud märkimisväärsemaid konflikte ning riigi naftatööstus suudab toota juba ligi miljon barrelit naftat päevas, annab lootust, et riik leiab uues olukorras siiski rahuliku arengutee ning lahendab pikkamööda need sotsiaalsed probleemid, mis kutsusid esile Gaddafi režiimi kukutamise.
Eeltoodut kokku võttes ja araabia maailma järgmisse aastasse vaadates võib öelda, et selle eduka arengu aluseks saab vahetunud võimuga riikides olla vaid uute riigijuhtide kahe jalaga tugevalt maa peal seismine.
Märke sellest on, kuid ühiskondi vaevavad süvaprobleemid ei ole endiselt lahendatud. Samas on nende riikide edukus tugevaks motivatsiooniks muutuste jätkumisele teistes riikides. Kindlasti võib öelda, et paremad võimalused neid lahendada on suurte maavaradega riikidel.
Süüria ja Bahreini ühiskondades toimuvaid vastasseise on kirjeldatud kui sotsiaalprobleemide taustal toimuvaid šiiitide-sunniitide vastasseise, kus Süürias valitseb šiiitide vähemus ja Bahreinis sunniidid. Hetkel ei ole kummagi riigi puhul näha võimalikku kompromissi ega võimu ümberjagamist või siis opositsiooni võimalust vaekauss enda kasuks kallutada.
Artikli alguses nimetatud riikidest on vast kõige troostitumad tulevikuväljavaated Jeemenil. Asi on selles, et lisaks sügavale sisemisele killustatusele ja Al-Qaeda osalusele konfliktis on riigi maavarud lõppemas (nafta prognooside järgi aastal 2017) ning napib ka puhast joogivett.
Samas on riigi elanikkond viimase 20 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud ning tööhõive ei ületa 35 protsenti. Seepärast on Jeemeni tulevikku (pärast relvakonflikti lõppu) ilma väga ulatusliku välisabita sama hästi kui võimatu ette kujutada.
Lõpetuseks võib öelda, et oleme vastu minemas järgmisele kuumale araabia aastale ning võib-olla saame siis näha ka tõelist araabia kevadet – märke araabia ühiskondi painavate probleemide sisulisest lahendamisest. Vihjeid, et see pole võimatu, ju on.
5 mõtet
• Araabia kevade taustaks ja tõukejõuks on olnud väga sügavad sotsiaalmajanduslikud probleemid. Lihtsaid lahendusi siin ei ole.
• Võimule pürgivad islamiparteid seisavad nii usuliste kui ilmalike probleemide ees, kusjuures tulemusi ootab rahvas neilt küllaltki kiiresti.
• Kiireid lahendusi ei maksaks oodata ega pessimismi langeda – aastakümneid autokraatiat talunud rahvad ei ehita aastaga üles demokraatiat.
• Uutel riigijuhtidel tuleb seista kahe jalaga tugevalt maa peal. Märke sellest on, mis annab lootust edasisteks arenguteks.
• Üheks piirkonna murelapseks on Jeemen, mille tulevikku ilma väga ulatusliku välisabita on võimatu ette kujutada.
