Ameerika Ühendriikide senat kiitis heaks Venemaad heidutava ning Ukrainat ja NATO liitlasi toetava eelnõu

Ukraina vabadusele toetuse avaldamise seaduse (S-2828) vastuvõtmine Ameerika Ühendriikide senatis on erakordselt oluline samm mitte üksnes Ukrainale – kes on silmitsi selliste probleemidega nagu Krimmi annekteerimine ja Venemaa juhtimisel toimuv mäss Donbassis –, vaid ka Balti riikidele ning sealhulgas Eestile. Üks seaduseelnõu põhipunkte on seal ära toodud nimekiri riikidest, mis on Venemaa hübriidsõja tõenäolised sihtmärgid: „Ukraina, Moldova, Gruusia, Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Kesk-Aasia riigid“, majanduslike ja poliitiliste heidutusmeetmete ette nägemine nende riikide toetuseks ning takistuste kõrvaldamine Ukrainale surmava relvastuse tarnimise teelt.

Ukraina vabadusele toetuse avaldamise seaduse (S-2828) vastuvõtmine Ameerika Ühendriikide senatis on erakordselt oluline samm mitte üksnes Ukrainale – kes on silmitsi selliste probleemidega nagu Krimmi annekteerimine ja Venemaa juhtimisel toimuv mäss Donbassis –, vaid ka Balti riikidele ning sealhulgas Eestile. Üks seaduseelnõu põhipunkte on seal ära toodud nimekiri riikidest, mis on Venemaa hübriidsõja tõenäolised sihtmärgid: „Ukraina, Moldova, Gruusia, Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Kesk-Aasia riigid“, majanduslike ja poliitiliste heidutusmeetmete ette nägemine nende riikide toetuseks ning takistuste kõrvaldamine Ukrainale surmava relvastuse tarnimise teelt.

Konkreetse sammuna annab eelnõu võimaluse tarnida Ukrainasse surmavat relvastust ühes mittesurmava varustuse ja väljaõppega. Ameerika Ühendriikide kongressis Ukrainale mõeldud sõjaliseks abiks eraldatud rahasumma paistab olevat üsna tagasihoidlik: 100 miljonit dollarit (80 miljonit eurot) 2015. aastal ning 125 miljonit dollarit (100 miljonit eurot) 2016. ja 2017. aastal. Kui summat eelnevail aastail ära ei kulutata, võib ülejäägi kulutada ära 2018. aastal. Seadus sätestab ka Ukraina relvajõudude peamised vajadused: tankitõrje- ja soomustõrjerelvastus, väikerelvastus ja laskemoon, suurtükiradarid, suurtükitule juhtimissüsteemid ning optiline, sihtimis- ja juhtimisvarustus, mehitamata õhusõidukid taktikaliseks seireks ning turvalised sidevahendid. Oluline on märkida, et osa selles nimekirjas toodud varustusest eeldab ka Ukraina relvajõudude väljaõpetamist. Lisaks Ukraina erivägede võimalikule väljaõpetamisele oleks sellisel meetmel jõude kordistav mõju, mis võib tugevdada Ukraina heidutusvõimet. Ehkki Ukraina ei ole NATO liige, paikneb ta omamoodi siiski Euroopa julgeolekusüsteemi serval ning sisuliselt takistab sõjaliselt Venemaad lääne poole laienemast.
Seadus on märkimisväärne ka selle laia strateegilise haarde poolest, mis möönab, et Venemaa välispoliitikast on saanud mitme rahvusvahelise julgeolekuprobleemi allikas. Lisaks sellele, et seadus annab võimaluse rakendada meetmeid mainitud riikides, on see mõeldud ka vastulöögina Kremli Süüria presidendi Bashar al-Assadi režiimile osutatavale toetusele, volitades Ameerika Ühendriikide valitsust uurima võimalikke Venemaa-poolseid keskmaa-tuumajõudude lepingu rikkumisi. Sedasorti lähenemine on iseäranis kohane olukorras, kus Ameerikal ja Euroopal sisuliselt puudub tõhus Venemaa-suunaline strateegia. Mõnel puhul on lääs andnud Vladimir Putinile eelise tema ebakonventsionaalsete operatsioonidega Krimmis ja Ida-Ukrainas saavutatud strateegiliste üllatusvõitude näol.
Vastukaaluks sellele saadab seadus signaali, et Ameerika Ühendriigid ei nõustu Venemaa „huvidega“ endistes NSVL liiduvabariikides ega ka Venemaa NATO-vastase poliitikaga NATO põhja-, ida- ja lõunatiival. Lisaks sellele püüab seadus ennetada ka võimalust, et Vladimir Putin käib lääne vastu välja ISIS-e kaardi. Tähtis on seegi, et seaduse mõjuala ulatub ka energiasektorisse, mida Venemaa kasutab sageli poliitilise relvana: see võimaldab kehtestada sanktsioonid riigifirma Gazprom vastu, „kui president otsustab, et [Gazprom] keeldub tarnimast märkimisväärses koguses gaasi NATO liikmesriikidele või Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale.“ See säte on oluline seetõttu, et Venemaa üritab tänini Euroopas ajada jaga-ja-valitse poliitikat – kuulutanud Lõuna-Euroopasse kulgema pidanud gaasijuhtme South Stream projekti surnuks, soovib Venemaa nüüd ehitada gaasijaotussõlme Kreeka ja Türgi piirile. Selle tehingu eesmärk on takistada Euroopat oma energiasisendit mitmekesistamast ning pärssida Ukraina gaasitransiidisüsteemi lõimimist Euroopa energiaturuga.
Seaduseelnõu peab jõustumiseks saama president Barack Obama allkirja. Kui Obama seda kümne päeva jooksul ei allkirjasta, jõustub see automaatselt. Seega pole valitsusele jäänud palju aega otsustamiseks, kas panna eelnõule veto või mitte. Olgugi et Ameerika Ühendriikide Ukraina-meelsed aktivistid võitlevad aktiivselt selle eelnõu poolt, on Venemaa-meelne lobi mõistagi selle vastu ning on võimalik, et näeme peagi Venemaa mõjutusoperatsiooni seaduseelnõu diskrediteerimiseks Valge Maja või Ameerika Ühendriikide üldsuse silmis.
Ometi on suhteliselt tõenäoline, et eelnõu jõustub: seda mitte üksnes ei võetud vastu suure häälteenamusega ja mõlema partei toetusega, vaid see annab ka Valgele Majale võimaluse seaduse sätteid paindlikult rakendada. Samuti annab see Obama administratsioonile võimaluse üles näidata otsusekindlust Euroopa rahvaste ja väärtuste kaitsel.
S-2828 on oluline selle poolest, et see tugevdab NATO sidusust, rõhutades Ameerika Ühendriikide valmisolekut kaitsta NATO liikmeid Baltikumis. Samuti julgustab see Euroopa NATO liikmeid järgima Ameerika Ühendriikide eeskuju ning andma oma panust praeguse elukorralduse säilitamisse nii omal mandril kui ka kõikjal mujal maailmas.