Ideoloogiliselt oleks ilus, kui riik ei koormaks oma alamaid liigsete kohustustega, kuid ajateenistuse kaudu valmistatakse ette Eesti kaitsevõime aluseks olevaid reservüksusi.
27.01.2011, Martin Hurt
Linnaleht
Ideoloogiliselt oleks ilus, kui riik ei koormaks oma alamaid liigsete kohustustega, kuid ajateenistuse kaudu valmistatakse ette Eesti kaitsevõime aluseks olevaid reservüksusi.
Detsembris tõstatati üle pika aja taas palgaarmee teema. Küsimus palgaarmeest või ajateenistusest sarnaneb mõnes mõttes küsimusega, kas ehitada maja betoonist või klaasist – materjalivalik sõltub ju vähemalt osaliselt hoone eesmärgist. Samamoodi on Eesti kaitselahendiga. Mille jaoks on meil kaitsevägi? Kas peamiselt selleks, et valvata Kadrioru lossi ja võtta vastu riigivisiite? Või ainult selleks, et osaleda operatsioonidel kaugetes riikides? Või üksnes selleks, et kaitsta meid ettearvamatu naaberriigi vastu? Sellest sõltub personalipoliitika, sealhulgas vabatahtlikkuse ja sunni osakaal kaitseväe mehitamisel.
Kas tulevikus on olemas oht riigi julgeolekule?
Eelmisel aastal riigikogu heakskiidu saanud julgeolekupoliitika alustes kirjeldatakse Eestit mõjutavaid julgeolekuohte alates Eesti maine kahjustamisest ja välisriikide eriteenistuste Eesti-vastasest tegevusest kuni sõjalise rünnakuni. Sõjaline rünnak ei ole praegu ega lähitulevikus tõenäoline, kuid sellist ohtu ei saa pikemas perspektiivis siiski välistada. Venemaa on oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ka sõjalist jõudu.
Eesti peab arendama välja moodsad, ümberpaigutatavad, mobiilsed, jätkusuutlikud ja kiire reageerimisega üksused, kes suudavad kaitsta kogu riigi territooriumi ja osaleda operatsioonidel väljaspool piiri. Seega langeb ära võimalus keskenduda ainult tseremoniaalsetele ülesannetele või välisoperatsioonidele. Peame ka sisuliselt olema valmis pingutama Eesti riigi kaitsmise nimel, mis muide oli ka NATO seatud tingimus Eestile alliansiga liitumise eel.
Ajateenistusele omistatakse sageli kolm rolli:
1. Reservil põhineva kaitseväe mehitamisviis. Reservüksused peavad olema võitlusvõimelised ehk piisava varustatuse ja väljaõppega. Sellest sõltub ka ajateenistuse kestus. Kahe nädalaga ei ole võimalik võitlusvõimelist üksust välja õpetada. Norras kestab ajateenistus 12 kuud, Soomes 6–12 kuud sõltuvalt ametikohast.
2. Värbamisväli. Riigil on ajateenistuse ajal võimalik näidata kaitseväeteenistust heast küljest ja teenistuse järel meelitada ajateenijaid jääma teenistusse kaadrikaitseväelastena. Väljaõpe ei pea sel juhul kaua kestma, kuna peamiseks ülesandeks ei ole reservüksuste moodustamine, vaid elukutse propageerimine määratletud sihtgrupile. Teenistusaeg (või mõjutusaeg) võib kesta kaks-kolm kuud.
3. Kaitsetahte kasvatamise instrument. Sarnaneb 2. rolliga, kuna riigi eesmärk on mõjutada ajateenijat, anda talle isamaalist kasvatust ning suurendada tema austust ja lojaalsust riigi vastu, mille kodanik ta on. Eestis on kaitsetahte kasvatamise instrumendiks ajateenistuse kõrval ka näiteks riigikaitseõpetus koolides.
Eestis on praegu ajateenistuse peamine ülesanne valmistada ette reservüksusi. Värbamine ja kaitsetahte kasvatamine on teisejärgulised. Suurem osa Euroopa riike on küll loobunud ajateenistusest, et keskenduda välisoperatsioonidele, kuid enamik neist on ka avalikult deklareerinud, et neid sõjaliselt ei ohustata. Seega oleks loogiline arutada ajateenistuse kestust ja/või sellest loobumist eelkõige seoses julgeolekukeskkonna hinnanguga, mitte eraldiseisvalt parlamendivalimistega seonduvalt.
Ideoloogiliselt oleks muidugi ilus, kui riik ei koormaks oma kodanikke kohustustega. Oleks huvitav, kui poleks ei maksukohustust, laste ega noorte koolikohustust ega ka ajateenistust. Paraku ei leidu maksukohustuse, koolikohustuse ega ajateenistuse kaotamist ühegi erakonna valimisprogrammis, mistõttu taolised eksperimendid jäävad Eestis tõenäoliselt nägemata vähemalt kuni aastani 2015. Seega ei ole ka praegu sisulist põhjust seda teemat käsitleda.
