Mõtisklusi 2017. aasta Lennart Meri konverentsi teemadel.
Liberalismi ähvardavad vastuolud
Liberaalse ühiskonnakorralduse elujõud on hääbumas. Brexit, Trumpi valimisvõiduga kaasnev ebakindlus koos Venemaa agressiivsuse ja populismi tõusuga, mida saadab poliitiliste institutsioonide ja meedia vastu usalduse kaotamine demokraatlikes lääneriikides tekitavad liberaaldemokraatlikes riigikordades mitmeid vastuolusid. Tänavune konverents aitas eeskätt mõista, et lääne liberalism on jõudnud otsustava punktini. Selles osas võib selgust otsida Francis Fukuyama raamatust „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ (Tänapäev, 2002). „Ajaloo lõpp“ ei viita mitte ajaloolise sündmustejada lõpule, vaid liberalismi peamiste intellektuaalsete vastandite puudumisele, pärast seda, kui kõik teised elujõulised süsteemsed alternatiivid 20. sajandi lõpus hääbusid.
Seekordsel Lennart Meri konverentsil oli arutluse all sõda usalduse pärast ja kuidas seda võita, mistõttu pöörati tähelepanu liberaaldemokraatlikke ühiskondi ähvardavale üldisele kriisile. Arutelu keskmes oli Euroopa Liit ja kuidas seda skeptitsismi asemel lootuse sümboliks muuta; eriti kuna konverentsil osales ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Frederica Mogherini ning Eesti president Kersti Kaljulaid, kes kajastas lähenevat Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistumist. Samuti käsitleti „tõejärgse“ ajastuga kaasnevaid probleeme ning esitati mõtlemapanev küsimus: kas libauudised ja desinformatsioon pakuvad tegelikult parimaid võimalusi poliitiliste süsteemide täiustamiseks?
Liberaaldemokraatia elavdamine ning võitlus populismiga
Vestlusringis osalejate sõnul ei tabaks võitlus populismi kui sellise vastu asja tuuma, kuna liberalismi tähtsus ja valitsuse usaldusväärsus ühiskonna silmis on mitmete tegurite mõjul kahanemas. Väärtusvaakumi pealt lõikavad kasu populistlikud ja oportunistlikud poliitikud. Liberalismi ülemvõim mõttemaastikul on viimastel kümnenditel viinud ideoloogilise demobilisatsioonini, mis röövis sellelt võime üleilmastumise ja tehnika arenguga kaasnevaid suuri ümberkorraldusi lahti mõtestada. Maailm on rikkam ja õitsvam kui kunagi varem, kuid ebavõrdsus on muutunud üha talumatumaks. Pururikkad ja -vaesed on üleilmastumisest kõige rohkem kasu saanud, kuid keskklass on muutunud haavatavaks ning tunneb end kõrvalejäetuna. Tööjõu tasuvus on langenud, mis omakorda kasvatab majanduslikku ja sotsiaalset ebakindlust. Globaliseerumisest tulenevad rändevood ja rahvusliku identiteedi kadumine tõid kaasa kultuurilise ebakindluse. Just sellepärast olid Brexiti põhjused esinejate sõnul pigem kultuurilised kui majanduslikud. Populismi võib vaadelda liberaaldemokraatlike valitsemisvormide mandumise produktina, mida tuleks omakorda võtta kui ohumärki ja üleskutset poliitikakujundajatele ulatuslike ühiskondlike muutuste negatiivsete tagajärgede likvideerimiseks.
ELi usaldusväärsuse taastamine: „debrüsselistamise“ proovikivi
Valijatel on Euroopa Liidu suhtes kaks väärarusaama. Esiteks arvatakse, et see on superriik. Sel põhjusel on ELi asutustel ja liikmesriikidel ühine vastutus Euroopa tasemel toimuva otsustustegevusega seotud teabevahetuse eest. President Kaljulaid toetab seisukohta, mille järgi tuleb inimestele selgeks teha, et ELi poliitika peamine eesmärk on aidata liikmesriikide valitsustel valijatele antud lubadusi täita. ELi asutused ja liikmed peaksid sõdima arvamuse vastu, nagu piiraks „Brüssel“ poliitilist väljendusvabadust ja teeniks üleilmseid finantshuve. Selles mängib olulist rolli ELi „debrüsselistamine“ – rõhutamine, et liidul on 27 pealinna. Usalduse taastamine algab ettevaatlikust suhtlemisest. Itaalia endine peaminister Enrico Letta arvab, et Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni valimisvõit on ainulaadne võimalus Euroopale uut elu sisse puhuda. President Kaljulaid rõhutas vestlusringi jooksul, et Euroopa lõimimine ei seisa silmitsi põhjapaneva kriisiga. Liitu tuleb kindlasti täiustada ja edasi arendada, kuid kõik vastuolud on ületatavad. Teiseks tuleb usaldusväärsuse taastamiseks kummutada väide, et Euroopa Liit on ohjeldamatu üleilmastumise ja rahaliste huvide tööriist. See nõuab ettevaatlikku mõttevahetust, mida on hädasti tarvis olukorras, kus populistlikud poliitikud üritavad „globalistide“ ja „patriootide“ vahele uut põhjapanevat lõhet lüüa. Üks võimalik lahendus oleks see, kui EL ja selle liikmesriigid tagaksid Euroopa kodanikele paljunõutud turvalisuse ja ühiskaitse. Euroopa Komisjoni president Juncker ütles 2014. aastal oma praeguse ametiaja alguses, et EL peab olema „suurem ja ambitsioonikam suurte asjade puhul ning väiksem ja tagasihoidlikum väikeste asjade puhul“. Kaitse ja julgeolek on suured asjad ja Euroopa kodanike põhinõudmised.
Hübriidohud ja desinformatsioon nõuavad jultumust
Teisel päeval käsitleti konverentsil ebamugavat teemat, millest on seni vaikitud: Venemaa hübriidstrateegiad ja desinformatsioonikampaaniad. Venemaal tundub olevat kindel plaan liberaaldemokraatlike asutuste ja meedia avalikku usaldusväärsust süsteemselt õõnestada. Konverentsi esinejad pakkusid välja uudse lahenduse, mis on otseselt seotud liberaalsete demokraatiate kriisiga. Ideoloogiline vaakum toidab desinformatsiooni. Seega oleks desinformatsioonile reageerimise asemel targem ühiskondade seesmist vastupanuvõimet parandada. Euroopa Liidu luurekeskuse direktori Gerhard Conradi sõnul on süsteemi enda kaitsmine parim viis infosõja vahendite kahjutuks tegemiseks. Võimalikke desinformatsioonikampaaniaid tuleks võtta kui võimalusi enesetäienduseks. Vähekorrumpeerunud ja hästitoimivad ühiskonnad on hübriidohtude suhtes kõige rohkem kaitstud ja vastupidavamad. Poliitiliste süsteemide usaldusväärsus piirab desinformatsioonikampaaniate võimalusi.
Just seetõttu on ka hirm näiteks valimiste häkkimise ees liialdatud. Psühholoogiliste rünnakute puhul pole reaalsed tegevused nii olulised kui ettekujutused sellest, mida oleks saanud ära teha, ning juhtivpoliitikud on tehnilise arengu tegelike võimaluste avastamisega võrdlemisi hiljaks jäänud. Viimaste USA presidendivalimiste usaldusväärsuse vastu suunatud rünnakust õige pildi saamiseks tuleb meenutada, et peamiselt rünnati isiklikke Gmaili kontosid. Säärane objektiivsuse ja arutelu puudumine võib viia üldise hulluseni, mis paljastab meie endi sügava mure oma valitsus- ja väärtussüsteemide haavatavuse pärast.
Ajaloo taaskäivitamise oht
Liberalism on üksikisiku sõltumatusel põhinev mõttesüsteem, mis ei saa toimida ilma usalduseta. Tänapäeva ebakindlusi ühendab lääne liberaalsete valitsusvormide kriis ja seega on Fukuyama taas kord päevakajaline. Ajalugu „taasärkab“, kui alternatiivne süsteem suudab juhtida tähelepanu liberalismi lahendamatutele vastuoludele või õõnestab olulisel määral selle usaldusväärsust. Seetõttu peaks Fukuyama „ajaloo lõppu“ viimaks selgelt mõistma. Liberalismi võidukäigu taga on sajandite viisi intellektuaalseid tagasiminekuid ja materiaalseid raskusi. Selleks, et vältida postdemokraatlikku ajastusse astumist, peavad liberaalid ideoloogilise tühjuse täitma ja pakkuma välja atraktiivse tulevikuplaani.
