Aga kes siis ikkagi kaitseb Rootsit?

Rootslasi iseloomustab reeglina tasakaalukus, alalhoidlikkus ja usaldus oma ühiskonna ja institutsioonide vastu. Rootslane on reeglina ka uhke oma riigi, selle sümbolite ja nende põhimõtete üle, millega riiki juhitakse. Eelkõige pean siin silmas läbipaistvust ning küpset demokraatiat, kuid ka kindlat veendumust hoiduda sõjalisest alliansist nagu NATO. Rootslasi iseloomustab idealistlik maailmapilt ja neil on äärmiselt hästi arenenud vastutustunne ja kollektiivne südametunnistus ning neid ei saa süüdistada huvi puudumises nende riigis toimuva vastu. Keskmist rootslast huvitab väga, kuidas tema kui maksumaksja raha kulutatakse ning pärib selle kohta aru. Rootslasele läheb korda ka see, mis toimub kodust kaugemal ja ta tõttab appi kui vaja. Ühesõnaga, rootslasel on reeglina pea selge ja jalad kindlalt maas.

Kõige selle valguses tekitasid minus hämmingut kaks hiljuti läbi viidud uuringut rootslaste hoiakutest riigikaitseküsimustes. Rootsi Psühholoogilise Kaitse Nõukogu (Styrelsen för psykologiskt försvar, SPF) avaldas oma uuringu 2007. a detsembris ning Ühiskonna- ja Infouuringute Töögrupp (Forskningsgruppen för Samhälls- och Informationsstudier, FSI) avaldas oma uuringu 18. jaanuaril 2008, kuid nende tulemused olid üsna sarnased.

Uuringuist nähtub, et kaitseväe kui institutsiooni võimesse tagada riigi julgeolekut usub vaid 29% vastanuist.

Rootslasi iseloomustab reeglina tasakaalukus, alalhoidlikkus ja usaldus oma ühiskonna ja institutsioonide vastu. Rootslane on reeglina ka uhke oma riigi, selle sümbolite ja nende põhimõtete üle, millega riiki juhitakse. Eelkõige pean siin silmas läbipaistvust ning küpset demokraatiat, kuid ka kindlat veendumust hoiduda sõjalisest alliansist nagu NATO. Rootslasi iseloomustab idealistlik maailmapilt ja neil on äärmiselt hästi arenenud vastutustunne ja kollektiivne südametunnistus ning neid ei saa süüdistada huvi puudumises nende riigis toimuva vastu. Keskmist rootslast huvitab väga, kuidas tema kui maksumaksja raha kulutatakse ning pärib selle kohta aru. Rootslasele läheb korda ka see, mis toimub kodust kaugemal ja ta tõttab appi kui vaja. Ühesõnaga, rootslasel on reeglina pea selge ja jalad kindlalt maas.

Kõige selle valguses tekitasid minus hämmingut kaks hiljuti läbi viidud uuringut rootslaste hoiakutest riigikaitseküsimustes. Rootsi Psühholoogilise Kaitse Nõukogu (Styrelsen för psykologiskt försvar, SPF) avaldas oma uuringu 2007. a detsembris ning Ühiskonna- ja Infouuringute Töögrupp (Forskningsgruppen för Samhälls- och Informationsstudier, FSI) avaldas oma uuringu 18. jaanuaril 2008, kuid nende tulemused olid üsna sarnased.

Uuringuist nähtub, et kaitseväe kui institutsiooni võimesse tagada riigi julgeolekut usub vaid 29% vastanuist.

Kaitsevägi asus institutsioonide pingereas alles 13. kohal. Kui võrrelda seda Eestis möödunud aasta juulis läbiviidud küsitlusega on Eesti kaitseväe olukord tunduvalt parem, kuna Eesti kaitseväge kui institutsiooni usaldab 89% eestlastest ja 60% mitte-eestlastest.

Vaatamata sellele, et Rootsi on üks paremini ettevalmistatud partnereist koostööks NATO-ga, näevad rootslased oma suurima julgeolekugarantiina just osalust Euroopa Liidu ühises julgeoleku- ja kaitsekoostöös. Huvitaval kombel peavad rootslased sarnaselt soomlastega kuulumist NATO-sse pigem julgeolekuriskiks, mis võiks ilmselt suures idanaabris pahameelt tekitada. Kui nüüd arutleda veidi ELi ühise kaitsevõime üle, siis on sel valdkonnal kindlasti tohutu potentsiaal, kuid hetkel on see koostöö vaid lapsekingades ning reaalset kaitset ELi ühise kaitse- ja julgeoleku vihmavarju alt ilmselt veel ei leia.

Meenutades Rootsi ühe NATO-meelsema analüütiku Mike Winnerstig’i aastatagust artiklit, võtab ELi kaitsevõime NATOga samale tasemele jõudmine praeguse tempo juures teoreetiliselt aega umbes 300 aastat, sest selle poliitika väljatöötamisega tegeleb ELi meeletut ametnike hulka silmas pidades vaid 300 inimest, samas kui NATOs tegeleb ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika välja töötamisega 15 000 inimest.

Uskumata omaenese kaitsevõimesse, pidades kuulumist ainsasse elujõulisesse sõjalisse allianssi julgeolekuriskiks ning lootes siiralt julgeolekugarantiidele, mida veel ei eksisteeri, tekitab küsimuse, kas rootslastel on ikka jalad kindlalt maas või on neid lihtsalt hullutatud. Nagu Olli Kivinen tänases HS artiklis mainib (vt Kivinen Helsingin Sanomates.doc), on Rootsi oma kaitseväe lammutamisega nii kaugele läinud, et lähiterritooriumite kaitse jäetakse teiste kanda; põhjas, läänes, lõunas ning kagus NATOle ning idas Soomele. Soome pingutab, et territoriaalkaitsesüsteemi üleval hoida.

Lootes naabrite abile, ehk töötada välja ühine Põhjala kaitsevõime on ju samuti arvestatav alternatiiv, millega on juba algust tehtud ning millel ka poliitiline toetus. Sama meelt on ka Soome, kuigi Soomes läbiviidud küsitluse järgi ei panustanud just eriti suur hulk vastanuist selle ühise kaitsevõime tulemuslikkusele kui tõesti asjaks läheb.

Rootsis läbiviidud küsitluste tulemusi võib muidugi üritada selgitada mitut moodi. 1999. aastal käivitunud kaitseväe reform, mille eesmärgiks on territoriaalarmeelt üleminek ekspeditsiooniarmeele, on kulgenud üle kivide ja kändude. Tohutud kaitse-eelarve kärpimised, väljaõppekeskuste sulgemised, nii ohvitseride kui ajateenijate arvu oluline vähendamine ja tehnika hävitamine kindlat tulevikunägemust omamata (või juhul kui see on olemas, seda avalikkusele selgitamata) on tekitanud inimestes teatud skeptitsismi ja isegi huvipuudust teema suhtes. Rootsi kaitseväest on saanud poliitiliste mängude tallermaa. Samal ajal kui poliitilised parteid üksteise võidu kaitseeelarvet kärpida püüavad, suurenevad numbrid kaitsetööstuse eelarvetaotlustel. Küsimus, kes siis ikkagi kaitseb Rootsist jääb, aga nõutult õhku rippuma.