President Donald Trumpi 2017. aasta 21. augustil tehtud otsus saata täpsustamata arv lisavägesid Afganistani, et riigi julgeolekujõude edaspidigi toetada ja välja õpetada ning sealseid terrorismivastaseid operatsioone laiendada, tähistab järjekordset pingutust Afganistani stabiliseerimiseks; vähemalt sellisel määral, mis võimaldaks lääneriikide koalitsioonil väed riigist välja tuua.
Üldiselt arvatakse, et uue Afganistani paigutatava USA väeüksuse isikkoosseisus on umbes 4000 inimest. Kui see on tõsi, hakkab Afganistanis NATO juhitud Resolute Support missiooni raames paiknema 19 500 sõjaväelast 39 riigist, kellest 12 400 pärinevad Ameerika Ühendriikidest. Nende hulka ei kuulu suhteliselt väike hulk erivägesid, mille mõned riigid on Afganistani saatnud, et sealseid eriüksuseid välja õpetada ja Talibani-vastaseid ühisoperatsioone korraldada.
President Trumpi otsus on risti vastupidine vaadetele, mida ta USA presidendiks kandideerides väljendas. Siis tviitis ta: „Afganistan on täielik raiskamine. Aeg koju tulla!“ Lisaks sellele, et ta plaanib saata riiki lisavägesid, keeldub ta nüüd teada andmast, mis ajaks on plaanis USA väed Afganistanist välja tuua. Presidendi plaani lõppeesmärk on tuua Taliban läbirääkimislaua taha, et leida Afganistani sõjale poliitiline lahendus. Seetõttu ähvardatakse uue USA strateegiaga Pakistanile abi andmine lõpetada ning palutakse Indial Ühendriike Afganistanile majandusliku ja arenguabi andmisel toetada.
Sel aastal on Afganistani julgeolekuolukord veelgi halvenenud. 17. juulil avaldatud UNAMA poolaastaraportis tsiviilohvrite kohta teatatakse, et 2017. aasta esimese kuue kuu jooksul oli ohvrite arv „rekordiliselt kõrge“ ning Kabulis oli endiselt kõige rohkem kannatanuid.
UNAMA hinnangul on 2017. aasta esimeses pooles ametlikult hukkunud lausa 1662 ning vigastada saanud 3581 Afganistani kodanikku. Kuigi tsiviilohvrite koguarv kahanes eelmise aastaga võrreldes veidi, kokku 24 inimese võrra, kuid eelmiste aastatega võrreldes on ohvrite arv ikkagi rekordiliselt suur.
Tundub, et surmavate rünnakute sihtmärgid olid sageli naised ja lapsed. UNAMA sõnul kasvatas naiste ja laste surmajuhtumite arvu märkimisväärselt surveplaatidega isetehtud lõhkeseadmete (IEDd) kasutamine ja tsiviilelanikkonnaga piirkondades õhurünnakute korraldamine. Lisaks nõudsid elusid kombineeritud ja enesetapurünnakud, mida korraldavad „valitsusvastased elemendid“, mille hulka kuuluvad Taliban (mida suunab uus juht Hebatullah Akhundzada), Islamiriigi Khorasani provints (ISKP) ja mõned ISISe/Daeshi üksused.
UNAMA raportis viidatakse arengule, et valitsusvägede ning valitsusvastaste elementide kokkupõrgetes hukkunute arv on vähenemas. Siiski, 2017. aasta esimeses pooles hukkus 40 protsenti ohvritest seetõttu, et tsiviilelanikkonnaga piirkondades kasutati valimatult IEDsid. Ohvriterohkeim rünnak antud perioodil toimus 31. mail Kabulis, mil veoautopomm tappis vähemalt 92 tsiviilisikut ning vigastas peaaegu 500.
Ajast, mil UNAMA missioon 2009. aastal süstemaatiliselt ohvrite arvu dokumenteerima hakkas, on Afganistanis kokku tapetud 26 500 ning vigastada saanud 49 000 tsiviilisikut.
Uue USA plaani eesmärk on Talibani sõjaliste võitude teele ette seista. Praeguste hinnangute kohaselt kontrollib Taliban umbes 40 protsenti Afganistani territooriumist ning selle mõjuvõim tugevneb. Muret tekitavad ka märgid sellest, et Afganistanis on rohkem ISISe jõude. Riigid nagu Kõrgõzstan on seetõttu ärevad ja pöörduvad toetuse saamiseks Venemaa poole. Näiteks palus president Atambajev juunis, et riiki loodaks uus Vene sõjaväeosa, et kaitsta Kõrgõzstani terrorismiohu eest.
Afganistani probleemidel on tõeliselt hiiglaslikud mõõtmed: tsiviilkonflikt, etnilised erimeelsused, riigi sisuline kokkuvarisemine ning välisriikide sekkumine on tõmmanud Afganistani nõiaringi, mis takistab rahu sõlmimist ja head valitsemist – mis tahes konflikti lahendamiseks vajalike eelduste loomist.
Esimene samm Afganistani stabiilsuse ja julgeoleku saavutamisel oleks sõlmida Pakistani, Iraani, India, Hiina ja Venemaa vaheline Afganistani oludesse mittesekkumise kokkulepe, mida toetaks USA/NATO sõjaline heidutus. Selles võib USA lisavägedest kasu olla. Seni kui kõigil välistel jõududel on Afganistanis oma lemmikvahendaja, pole lootustki tõsise rahuleppeni jõuda. Teine samm peaks olema poliitiline. Peamine raskus on leida viis, kuidas kaasata vähemalt mõõdukamad Talibani osad tõhusasse rahuprotsessi.
Nimetatud kaks sammu on kindlasti vajalikud, et oleks lootustki lahendada konflikt, mis on Afganistani juba peaaegu 40 aastat räsinud. Kui neid meetmeid ei võeta, venib konflikt edasi ning tsiviilisikud jäävad endiselt kohutava risttule alla.
