märts 18, 2009

Aeg vajutada taas «lähetusnuppu»

Kui Eesti koos oma kahe naabri Läti ja Leeduga viis aastat tagasi NATOga ühines, tähendas see meie väikeste riikide ühe suurema strateegilise ambitsiooni täitumist. Sellega algas uus ajajärk, kus meie julgeolek kuulub kindlalt läänemaailma kollektiivse julgeoleku ja kaitse raamistikku. Peagi tähistame Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni 60. aastapäeva ja viie aasta möödumist meie liitumisest NATOga. Seepärast on sobiv aeg pöörata väärilist tähelepanu nn Balti projektidele, mis meid lõimumisel palju aitasid. Samuti on praegu hea võimalus vaadata, kuhu oleme nende projektidega jõudnud nüüd, mil NATOsse kuulumine on suuri nõudmisi esitav reaalsus, mitte kauge unelm.

18.03.2009, Tomas Jermalavičius
Postimees
Kui Eesti koos oma kahe naabri Läti ja Leeduga viis aastat tagasi NATOga ühines, tähendas see meie väikeste riikide ühe suurema strateegilise ambitsiooni täitumist. Sellega algas uus ajajärk, kus meie julgeolek kuulub kindlalt läänemaailma kollektiivse julgeoleku ja kaitse raamistikku. Peagi tähistame Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni 60. aastapäeva ja viie aasta möödumist meie liitumisest NATOga. Seepärast on sobiv aeg pöörata väärilist tähelepanu nn Balti projektidele, mis meid lõimumisel palju aitasid. Samuti on praegu hea võimalus vaadata, kuhu oleme nende projektidega jõudnud nüüd, mil NATOsse kuulumine on suuri nõudmisi esitav reaalsus, mitte kauge unelm.
Minevik: koos läände
Baltimaade sõjaline koostöö sai alguse 1990ndate keskel. 1994. aastal moodustati Balti pataljon (BALTBAT), mille peakorter oli Lätis Ādažis ja mis pidi aitama meil välja arendada rahvusvahelistes rahuvalveoperatsioonides osalemise võime. 1998. aastal loodi kolmepoolne mereväeeskaader BALTRON, 1999. aastal asutati Tartus ühendstaabikolledžina Balti Kaitsekolledž BALTDEFCOL ja sündis ühine õhuseiresüsteem BALTNET, mille koordineerimiskeskus on Leedus Karmėlavas.
Need projektid said teoks ainult tänu sellele, et nendes osalesid aktiivselt lääneriigid – Põhjamaad, Saksamaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid –, kes nägid projektides võimalust rakendada kaitsediplomaatiat uute demokraatlike riikide tugevdamiseks. Tol ajal mõistsid ehk väga vähesed, kui palju oli nendest projektidest abi Eesti, Läti ja Leedu saamisel NATO tõsiseltvõetavateks liikmekandidaatideks, ja eelkõige koostööoskuse väljaarendamisel.
Need projektid olid Eesti, Läti ja Leedu noortele relvajõududele kasulikud kolmel viisil. Esiteks saadi juurdepääs oskusteabele, st nõuetele, toimingutele, kontseptsioonidele ja igapäevastele töötavadele, mis puudutasid läänelike relvaüksuste ja sõjaliste institutsioonide ülesehitamist ja juhtimist. See oli olulisem kui raha või tehnika, mida lääne sponsorid meile annetasid. Sõjaliste organisatsioonide edu taga on teadmised ja pädevus. Balti riikidel oli ainulaadne võimalus arendada neid Balti projektide kaudu NATO ja ELi kolleegide juhtimise ja õpetuse all.
Teiseks sai projekte kasutada sõjaliste võimete väljaarendamiseks. Kõigilt kolmelt riigilt oodati võrdset panust. See tähendas, et nad kõik pidid tulema lagedale millegi arvessevõetavaga, muidu oleksid nad lääne õpetajate ees häbisse jäänud. Selle tulemusena kujunes Balti riikides välja mõttelaad, et ei saa olla muidusööja ja üksnes tarbida liitlaste loodud julgeolekueeliseid, vaid tuleb anda oma võimete kohane panus.
Kolmandaks oli Eesti, Läti ja Leedu sõjaväelastel omavahel ning «vanade» NATO ja ELi riikide kolleegidega koostööd tehes suurepärane võimalus arendada välja meeskonnavaim, s.t võime üksteist kiiresti mõista, usaldada ja langetada tulemuslikke ühisotsuseid. See on ju kõigi ühisoperatsioonide olulisim osa, mida suuresti edendas Balti Kaitsekolledži loomine ja edasiarendamine. Tuleb veel kord öelda, et sõjalistes küsimustes on tarkvara tähtsam kui riistvara, ent Balti projektides alahinnati seda asjaolu ehk kõige rohkem. Eesti ja tema projektipartnerid ei mõistnud, kui edasiviivat sõjalise lõimumise alast mõtteviisi need projektid ümberkujuneva NATO kontekstis kajastasid. Kui kutsed NATOsse käes, hakati uurima hoopis avaramaid sõjalise koostöö «karjamaid». See tähendas järkjärgulise võõrandumise algust.
Olevik: igaüks enda eest
Viis aastat pärast NATOga ühinemist on Baltimaade sõjaline koostöö soikunud ja näha on isegi mõningaid tagasimineku märke. Esimesena praagiti välja BALTBAT, mis taaselustati hiljem teistsugustel alustel – ühispanusena NATO reageerimisjõududesse (NRF). Suuremaid uusi koostööalgatusi pole käivitatud, välja arvatud maavägede ühise doktriini väljatöötamine ja möödapääsmatu koostöö vastuvõtva riigi toetuse andmisel NATO õhuturbeoperatsioonidele, mis lähtuvad Leedu Šiauliai lennubaasist.
Väljastpoolt vaatajale tundub, et siin on olnud rohkelt mõttetut nääklemist tühja-tähja pärast. Palju aadrit lasti selle pärast, kas õhuturbeoperatsioonide juhtimis- ja teavituskeskused tuleks luua igas riigis eraldi või BALTNETi baasil koos. Üksmeelele jõuti alles siis, kui NATO ähvardas hakata operatsioone juhtima Poolast. Isegi sellised väärt ideed nagu koostöö kaitsehangete valdkonnas ei ole tegelikult teoks saanud (kuigi Eesti ja Läti ühine Lockheed Martini kaugmaaradarite hange oli väga edukas).
Miks ei jõudnud Baltimaade sõjaline koostöö NATOga ühinemisel uuele tasandile s.t sügava sõjalise lõimituseni, vaid hakkas kulgema hoopis vähikäigul? Selle taga on mitu tähtsat, omavahel põimunud tegurit: välisriikide taandumine, NATO üleilmse strateegia erinev vastuvõtt Balti riikides ja konkurentsi teke kolmes kaitseorganisatsioonis.
Esiteks on ära jäänud lääneriikide õpetused ja juhatused, mis mõjusid distsiplineerivalt Baltimaade kaitseorganisatsioonide käitumisele. Balti riigid võivad nüüd määratleda tulevikunägemusi ja soove oma äranägemise järgi. Pole kedagi laitmas ega korrale kutsumas. Baltimaades kiputakse arvama, et pigem tasub pingutada kellegi suure ja võimsaga kampalöömise kui üksteisega kokkuhoidmise nimel.
Baltimaade koostöö teemal oleksid häirekellad pidanud helisema hakkama siis, kui Leedu ei võimaldanud Eestil ja Lätil osaleda enda juhitud piirkondlikus ülesehitusrühmas Afganistanis. Kui NATO jaoks otsustava tähtsusega ülesande täitmisel minnakse eri teid, tähendab see, et praktilised eelisvaldkonnad, mured ja huvid lahknevad suuresti. Baltimaade sõjaline koostöö on muutunud sisuliselt olematuks, sest NATO sõjalistes välismissioonides ja ümberkujundamisel ollakse eri paatides. BALTBATi taaselustamine selleks, et anda võimalikult suur panus NATO tähtsaimasse ümberkujundamisprojekti, võib olla küll lootustandev, kuid kõnealune reageerimisjõudude projekt ise on samuti raskustes.
Viimaks tuleb öelda, et kolm riiki võistlevad NATOs omavahel silmapaistmise, tunnustuse ja kiituse nimel. Lisaks puudub Balti riikidel kannatus tegelda kolmepoolsete projektide peensustega.
Seepärast ei jõua algatused enam riikidest välja ja valitseb omapead tegutsemise soov. Küberkaitsekeskus oli Eesti algatus, mitte Baltimaade ühisidee. Eesti saab endale kogu au, mida ta kahtlemata väärib, ja jätab teised kaks meeleheitlikult oma projekte otsima, kuigi selle asemel tuleks püüelda Baltimaade suurema lõimituse poole.
Tulevik: asend määrab meie saatuse
Kas kõik on siis hukule määratud? Ilmselt siiski mitte. Selle eest peame olema tänulikud oma naabrile Venemaale, kes pärast lühikest sõda Gruusias on süstinud NATO strateegilistesse hinnangutesse realismi. NATO 60. aastapäeval on taas esiplaanile kerkimas organisatsiooni põhiülesanne – kollektiivkaitse. Seepärast on strateegiliselt küllalt põhjust end jälle kokku võtta ja vajutada Balti sõjalise koostöö «lähetusnuppu», nagu ütleb USA asepresident Biden. Majanduskriis suurendab veelgi vajadust koondada vähesed kaitseotstarbeks eraldatud ressursid, kus vähegi võimalik.
Alustuseks tuleks revideerida koostöö korraldamise viisi. Jõuda tuleks sisuka, sügavutimineva, laiaulatusliku ja tulemusliku sõjalise lõimituseni, mis moodustab osa NATO kollektiivkaitse süsteemist. Baltimaad saavad koos palju ära teha, et NATO kollektiivkaitse usaldusväärsus regioonis suureneks – piirkondlike eriolukorra tegevuskavade koostamisest juhtimis-, side- ja infosüsteemide lõimimiseni, ühishangetest kaitsevaldkonna ühise teadus- ja arendustegevuseni. See hoiaks kokku ressursse ja aitaks Baltimaadel püsida edumeelse kaitsealase mõtteviisi poolest NATOs esirinnas.
Kaugemalt vaadates oleme oma erinevustest ja eesmärkidest hoolimata siiski üks geostrateegiline üksus. Kui iga riik kannab oma sõjaliste huvide eest hoolt teistest eraldatuna või kui meie lõimumissoov langeb ajutiste lahkhelide ja isiksustevaheliste konfliktide ohvriks, ei ole see strateegiliselt mõistlik. Me ei taha ju lõpetada nii, nagu isoleeritud autoritaarsed riigid sõdadevahelisel ajal, kui kaitsekoostööd ei suudetud teha mingite tühiste erimeelsuste tõttu. Neid tabanud saatus oli halastamatu.
Selle vältimiseks on vaja karmikäelist ja tarka eestvedamist. Oleks ju irooniline, kui pärast viit aastat NATOs tuleksid Ameerika Ühendriigid taas meid õpetama ja peaksid käituma suure vennana, kes mõistab piirkondlikke vajadusi paremini kui me ise!

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar