“Aasta pärast surge’i – kas “”Iraagi strateegia”” töötab?”

What matters is not principally whether a law is passed in the Green Zone. It is how the law is carried out in the Red Zone.

(International Crisis Group Middle East Report No. 74)

On saanud peaaegu et tavateadmiseks, et aasta tagasi kulmineerunud surge-strateegia (ajakirjanduses sageli ka ‘surge-taktika’) ehk USA vägede Iraagis arvukuse ajutine suurendamine 21 500 sõduri võrra on olnud edukas – kõik olulisemad julgeolekunäitajad on 2006/2007 aastavahetuse tipust 30-60% paranenud. USA sõdureid langeb keskmiselt kaks-kolm korda vähem, tsiviilohvrite hulk on vähenenud neli-viis korda (sarnane invasioonijärgse perioodiga). “Al-Qaida Mesopotaamias” on oluliselt nõrgenenud ja sunniidid on relvad koalitsioonivägedelt ära pööranud. Osaliselt tänu astronoomilistele naftahindadele kasvavad oodatust kiiremini riigi sissetulekud, infrastruktuuri osas on edasiminekud. Iraagi julgeolekujõud on näidanud end kasvavalt veenva partnerina. Poliitilisel areenil räägitakse jätkuvalt murrangutest teel kogukondadeülesele leppimisele. Petraeus, värskelt CENTCOMi juhi kohale nimetatud kindral, on selle kõige eest ka kiita saanud.

Allpool vaatleks kolme artikli-analüüsi (“Iraq after the Surge I: The New Sunni Landscape”, International Crisis Group Report, 30 April 2008; “Iraq after the Surge II: The Need for a New Political Strategy”, International Crisis Group Report, 30 April 2008; Steven Simon, “The Price of the Surge”, Foreign Affairs May/June 2008) põhjal, mida surge on strateegilises plaanis kaasa toonud, miks on midagi juhtunud ja millised on perspektiivid edasiseks.

Julgeoleku paranemisele on kaasa aidanud mitme teguri koosmõju. Esiteks suurendas Washington Bagdadi piirkonnas, kus veel aasta tagasi toimus ~40% kõikidest vaenulikest rünnakutest, oluliselt sõjalist kohalolekut. Teiseks, Iraagi enda julgeolekujõud on järk-järgult võtnud julgeolekuvastutust enda peale. Pooled Iraagi 18 provintsist on tänaseks iraaklaste kontrolli all. Kolmandaks võib väita, et sektantlik vägivald oli ühiskonda niivõrd killustanud (sise- ja välispagulased, getostumine jne) ehk oli täitnud oma eesmärgi ning homogeenseks muutunud küla- ja linnapildis polnud enam kellegi vastu sõdida. Neljandaks, USA ja Iraagi väed muutsid patrullimistaktikat ehk lõid lokaalseid kontrollpunkte ja maasturite asemel patrulliti jalgsi, tõhustati luuret. Lisaks üldine USA vägede peenekoelisem lähenemine (nt Samarra Kuldse mošee rünnakute järel on räägitud USA uuest mässulistevastase võitluse strateegiast, meenutagem ka 2006. aastal ilmunud Petraeuse koostatud “Field Manual for Counter-insurgency”) ning varem vastaspoolel tegutsenud võtmetegelaste ülesostmised. Viiendaks ja viimaks, üks analüütikute rõhutatavaid peamisi põhjusi, sunniidimässuliste ja -hõimude joondumine koalitsioonijõudude poolele ning sellele järgnenud al-Qaida nõrgemine. Selle tingisid al-Qaida enda brutaalsused, al-Qaida püüd domineerida kohalikus ärielus (teetollid, “katus” jm traditsioonilised hõimuliidritele kuulunud tulud), al-Qaida korraldatud hõimuliidrite tapmised, mis hõimukoodeksi järgi nõuavad veritasu, ja Iraagi ühtsust taotlevatele sunniidi hõimudele vastumeelse islamiriigi moodustamise katsed (jihadistid vs. natsionalistid). Varem vägivaldsest sunniitide alast Anbari provintsist sai mõne kuuga piltlikult öeldes sunniitide turvakodu.

Vähendamata surge’i saavutatu märkimisväärsust, on mitmed analüütikud eelpool kirjeldatu jätkusuutlikkuse osas siiski vaoshoitust väljendanud. Edusammud poliitilisel areenil on piiratud ja oht edu maha mängida liigagi reaalne. Mis võib juhtuda? Esiteks võib sunniitide, varem monoliitselt USA ja koalitsioonivägede kohaloleku suurimad vaenlased ja mässutegevuse baas, kelle enamiku vastuseis on tänaseks muundunud ettevaatlikuks poolehoiuks, meeleolu muutuda. Lihtsustatult tuleb arvestada kolme teguriga – kasu, hirm ja iha. Pentagon on sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvate summadega (nt ainuüksi sel aastal toetavat USA sunniidihõime 150 miljoni dollariga) enda poole meelitanud osa sunniidi hõimuliidreid ja kuni 90 000 endist sunniidimässulist (neid endisi sunniidimässulisi, kes USA palgal väidetavalt 360 dollari eest kuus, kutsutakse ühisnimetajaga “Iraagi pojad”) – mis saab siis, kui rahakraanid kinni keeratakse või need, kes ilma jäetud, omale teisi sponsoreid otsima hakkavad? Rahaga ostetud lojaalsus pole kunagi samavõrd jätkusuutlik kui lojaalsus keskvalitsusele ning institutsioonidele. Teiseks, täna toetavad paljud sunniidid USA kohalolekut ka seetõttu, et viimane pakub ainsana kaitset šiiidi relvagrupeeringute (sh politsei) omavoli ja Iraani mõjuvõimu suurenemise eest. Kuid kuidas hoida ära relvadega varustatud sunniidi omakaitseüksuste enesekaitseinstinktide esilekerkimist võõrvägede lahkumisel? Kolmas riskifaktor on sunniitide jätkuv ihalus restitutsiooni järele – mälestused Saddami-aegsest eriseisusest on värsked ja ei kao niipea.

Osa kriitikute arvates on USA senine lähenemine, mis mõistagi andnud Iraagi sisepoliitilisteks kokkulepeteks hingamisruumi ja sellisena täitnud surge’i põhieesmärgid, tugevdanud kolme pikas perspektiivis tagasilööke andvat ja ohtlikku nähtust. Esiteks on tugevnenud hõimkondlus (tribalism), teiseks kasvanud sõjapealike võim (warlordism)ning kolmandaks süvenenud sektantlus. Ajalugu on näidanud, et need laiema Lähis-Ida regiooni riigid, kes pole suutnud nimetatud kolme nähtusega toime tulla, on nõrgad ja läbikukkunud (tõepoolest, mõelgem Afganistani, Jeemeni, kõige aktuaalsemalt ehk Somaalia peale – A.V.). Edukad näited – eelkõige Ottomani-Türgi, Saudi Araabia, Jordaania – on suutnud hõimuühiskondi edukalt, s.t. piitsa ja prääniku meetodil, riigiga lõimuda. Oluline on märkida, et paradoksaalsel kombel tugevnes Iraagis toetumine hõimustruktuuridele ja sektantlus Saddami perioodil. Täna seisneb oht Iraagi riiklusele selles, et sunniidi hõimud oponeeruvad keskvõimule, kuna näevad selles repressiivaparaati. Mida USA väidetavalt (piisavalt) teinud pole, on sunniitide kohene ja jõuline integreerimine keskvõimuga, selmet tegeldakse sunniidigruppide rahastamise, relvastamise ja elushoidmisega, alt-üles strateegia on võimust võtnud ülevalt-alla strateegia ees. Sest varem või hiljem tuleb seda teha. Veel hullem, hõimkondlus ja sõjapealike vohamine pole pelgalt sunniitidest araablaste probleem – samalaadseid tendentse kohtab kurdide ja šiiitide juures. Viimaste apoloogia lähtub tõsiasjast, et USA toetab ebaproportsionaalselt palju sunniite, keda Washington aga tegelikult kontrollida ei suuda, järelikult tuleb end võõrvägede lahkumise järgseks ajaks ette valmistada, seda enam et riik kui selline on veel suutmatu ja institutsioonid olematud.

Iraagi konflikti tuumküsimus – leppimine – on jätkuvalt õhus, aga endiselt abstraktses kauguses. Probleem seisneb selles, et igal kogukonnal on oma arusaam leppimisest: sunniidid tahavad, nagu öeldud, tagasi riigitüüri juurde; šiiidid eeldavad suurima kogukonnana suurimat sõnaõigust ja sunniitide patukahetsust (mõned ka hüvitist) aastakümnetepikkuse rõhumise eest; kurdid ajavad Kurdistani (sh. Kirkuki) asja.

Pikas perspketiivis on kõne all olevate tekstide arvates seega ainult üks õige tegevusjuhis – mitte alt-üles, millest juhinduvat praegu ameeriklased, vaid ülevalt-alla strateegia. See tähendab selge sõnumi saatmist al-Maliki valitsusele, et Ameerika uus president alustab vägede viivitamatu väljaviimisega (seejuures pidi USA sõjaväelogistikute redeployment-rusikareegel olema üks brigaad kuus; seega ei saaks kogu kontingent lahkuda kiiremini kui 4-5 aastaga) ja et “hingamisruumi” hakkab väheks jääma ning liidritel vaja ühise laua taha istuda. Täpsemaid numbreid ja detaile poleks avalikult välja käia vaja. Küll on aga vaja uusi kohalikke- ja parlamendivalimisi, mis värskendaks riigi eliiti ja tooks Bagdadi tegelikud sunniidiliidrid. Sunniidid mäletatavasti blokeerisid 2004.-2005. aasta valimisi. Läbi tuleb viia referendum(id) föderalismi ja põhiseaduse muudatuste osas. Vaja on ka ÜRO erivoliniku määramist, kes hakkaks läbi rääkima endiste ja ka tegevmässulistega (al-Qaida-tüüpi radikaalid oleks erand). Euroopa riigid peavad võtma vastu rohkem Iraagi põgenikke või vähemalt abistama neid hinnanguliselt 2-3 miljonit, kes naaberriikidesse põgenenud. Sunniidi hõimud tuleb USA küljest lahti haakida ja Bagdadiga siduda, see eeldab võimaldamist endistele sunniidimässulistele liituda Iraagi julgeolekujõududega (hetkel võimatu). Saudi Araabia ja teised laheriigid tuleb survestada Iraaki investeerima.

Kokkuvõtteks. Nagu on tunnistanud ka president Bush ja Iraagi juhid, pole viimasel 9 kuul saavutatud progress Iraagis pöördumatu ega piisav. Rasked ülesanded, eeskätt poliitilist laadi, seisavad endiselt ees. Keskseim ja ulatuslikem on leppimine, mis omakorda eeldab Iraagi identiteedi leidmist ja kinnistumist kõikide osapoolte – araablaste ja kurdide, šiiitide ja sunniitide – sees ja vahel. Üldistavalt on vaja leida see “liim”, mis riiki koos hoiaks. Samavõrd tähtis on Iraagi regionaalne mõõde ehk küsimus, kas riigid nagu Iraan ja Saudi Araabia tahavad lõpetada oma ebaterve sekkumise Iraagi siseasjadesse ja leppida multikultuurse naftarikka demokraatiaga.