10:0 vahespurt Obamale

Superteisipäev kindlustas John McCainile suure tõenäosusega vabariiklaste presidendikandidaadi positsiooni sügisesteks valimisteks. Kuigi ainus allesjäänud põhikonkurent Michael Huckabee jätkas esialgu paljutõotavalt võitudega Kansases ja Louisianas ning napi allajäämisega Washingtoni osariigis, liiguvad tema aktsiad aeglaselt, kuid peatumatult allamäge. Pigem on tegemist juba „isikliku populaarsuse“ kampaaniaga, mis peaks kindlustama talle võimalikult tugevad positsioonid valimiskonvendiks, kui kõne alla tuleb asepresidendikandidaadi valik.

Demokraatide poolel lõpetasid Hillary Clinton ja Barack Obama superteisipäeva sisuliselt viigipositsioonilt, millele järgnes Obama jõuline vahespurt, kui ta võitis kümnes osariigis järjest. Siinjuures saavutati kõik võidud paraja ülekaaluga. See on Obamale andnud küll väikese edumaa, kuid tema võitu ei saa kindlasti veel nimetada lõplikuks ning peatamatuks.

Superteisipäev kindlustas John McCainile suure tõenäosusega vabariiklaste presidendikandidaadi positsiooni sügisesteks valimisteks. Kuigi ainus allesjäänud põhikonkurent Michael Huckabee jätkas esialgu paljutõotavalt võitudega Kansases ja Louisianas ning napi allajäämisega Washingtoni osariigis, liiguvad tema aktsiad aeglaselt, kuid peatumatult allamäge. Pigem on tegemist juba „isikliku populaarsuse“ kampaaniaga, mis peaks kindlustama talle võimalikult tugevad positsioonid valimiskonvendiks, kui kõne alla tuleb asepresidendikandidaadi valik.

Demokraatide poolel lõpetasid Hillary Clinton ja Barack Obama superteisipäeva sisuliselt viigipositsioonilt, millele järgnes Obama jõuline vahespurt, kui ta võitis kümnes osariigis järjest. Siinjuures saavutati kõik võidud paraja ülekaaluga. See on Obamale andnud küll väikese edumaa, kuid tema võitu ei saa kindlasti veel nimetada lõplikuks ning peatamatuks.

Peale superteisipäeva …
Esimesel silmapilgul näivad vabariiklased olevat paremas olukorras – John McCain on võidule väga lähedal. Mitt Romney kaotas superteisipäeval rohkem kui võitis, astus kõrvale ning toetab nüüd McCaini, põhjendades kampaania peatamist vajadusega ületada lõhestatus parteis. Võimalik, et ta peab silmas juba valimisi aastal 2012. McCaini on asunud toetama veel endine president George H.W.Bush ja endised presidendikandidaadid Rudy Giuliani ja Fred Thompson. President George W. Bushi esinemine vabariiklastega seotud Konservatiivide Poliitilise Tegevuse aastakonverentsil näitas märke, et vabariiklased hakkavad koonduma McCaini selja taha. President ei asunud küll ühtegi kandidaati otseselt toetama, kuid kutsus vabariiklasi ja konservatiive ühinema ning intervjuus Fox News’ile nimetas ta McCaini „tõeliseks konservatiiviks“.
Võitlust jätkab Ron Paul, kes ei ole küll võitnud ühtegi osariiki, kuid on saavutanud oodatust suuremat toetust. See võib jätta lahti võimaluse, et ta kandideerib sügisel uuesti, kas siis iseseisva kandidaadina või Libertaarse Partei esindajana. Libertaarsetel ja isolatsionistlikel vooludel on Ameerika Ühendriikides siiani toetajaskonda.
Demokraatliku Partei kandidaatide võitlus areneb tasavägiselt. Barack Obama on kampaaniat tugevdanud, olnud edukam rahakogumisel ning pakub tugevat konkurentsi favoriidiks peetud Hillary Clintonile. Clintoni lootused on seotud eelseisvate valimistega rahvarikastes Ohios, Texases ja Pennsylvanias, kus elab palju tema jaoks tüüpilist toetajaskonda – valgeid „sinikraesid“ ja latiinosid ning seal toetab teda ka nende osariikide parteiladvik. Kuid üldised arengud soosivad enam Obamat, kes on kindlustamas positsioone nende sotsiaalsete gruppide seas, kes senini toetasid konkurenti. Kui tal õnnestub võita ühes kolmest suurest osariigist, siis koonduvad demokraadid ilmselt tema taha. Kõige tõenäolisem tundub olevat võit Texases, kus viimaste küsitluste alusel on Clintoni edumaa oluliselt vähenenud. Obamat soosib ka Texases praktiseeritav keeruline delegaatide valimissüsteem. Kahe kandidaadi tasavägine võitlus võib erakonda nõrgestada, sest finiši lähenedes muutuvad vastastikused süüdistused tugevamaks. Kuid samas pälvib DP valimisvõitlus enam potentsiaalsete valijate tähelepanu. DP Rahvuskomitee esimees Howard Dean on avaldanud lootust, et ühtse presidendikandidaadi osas lepitakse kokku hiljemalt märtsis-aprillis.
Valikud
Praegused tendentsid näitavad, et määravaks võivad kujuneda nn „sõltumatud hääled” ehk siis valijad, kes ei ole sidunud end mitte ühegi konkreetse erakonnaga. Nende püüdmisel on edukamad olnud McCain ja Obama. Registreeritud liikmete seas olid populaarsemad vastavalt Romney ja Clinton. Praktiliselt kõik küsitlused näitavad praegu, et lõppvoorus edestaks McCain Clintonit, kuid kaotaks Obamale.
McCaini kampaania on olnud tugeva välispoliitilise orientatsiooniga, tõstes fookusesse terrorismivastase sõja ning võidu saavutamise Iraagis. Mida tal on siseriiklikult pakkuda, on jäänud paljuski ebaselgeks ja teda ei peeta majandusküsimustes väga kompetentseks (erinevalt Romneyst). Tema välispoliitiline suund on tugeva neokonservatiivse alatooniga ning tema peamine välispoliitiline nõustaja on kolumnist ja neokonservatiivide üks põhiideolooge William Kristol.
Neokonservatiivid on teatavasti konservatiivsusesse pöördunud endised marksistid, kes kasutavad oma ideoloogilise platvormi levitamiseks marksistlikku, põhiliselt trotskismist pärinevat metodoloogiat. McCaini vastu on „tõsiusksed marukonservatiivid“ nagu Rush Limbaugh või Ann Coulter, kelle arvates ei ole McCain oma vaadetelt „tõeline konservatiiv“. Arvatakse et asepresidendi valikul eelistab McCain mõnda lõunaosariikide konservatiivi. Huckabee kõrval on räägitud veel Florida kubernerist Charlie Christist ja Lõuna-Carolina kubernerist Mark Sanfordist.
Barack Obama puhul on tõmmatud paralleele John F. Kennedyga. USA mustanahalise poliitiku kohta on Obama ebatüüpiline. Viimaste probleemiks on sageli saanud just toetumine põhiliselt oma kogukonnale ja kitsalt kogukondlike huvide väljendamine. Obama päritolu on hoopis teistsugune. Ta on sündinud etniliselt kirevas Honolulus. Tema ema, Stanley Ann Dunham, oli Kansase osariigist pärinev valge ameeriklanna. Islamiusuline isa pärines Keeniast luo hõimust (nagu tänane Keenia opositsiooniliider Raila Odinga), pöördus peale ülikooli lõpetamist tagasi Keeniasse ja töötas kuni hukkumiseni autoõnnetusel 1982.a. Keenia valitsusstruktuurides. Ema abiellus hiljem indoneeslasega ja perekond elas mitu aastat Jakartas, kus Barack käis neli aastat kohalikus koolis. Tema Hawail elav poolõde Maya Soetoro-Ng on abielus Kanada hiinlasega. Afroameeriklanna on küll Baracki abikaasa Michelle.
Obama edu põhineb paljuski visioonil, et ta on võimeline Ameerikat muutma ja puhuma ühiskonnale uut hingust nagu seda tegid John Kennedy 1960.a. ja Ronald Reagan 1980.a. Clinton ja McCain jätkaksid tõenäoliselt juba paljuski sissejuurdunud poliitilisi skeeme, kus muutuda võivad vaid rõhuasetused. Clinton arendaks sotsiaalprogramme ja McCain agressiivset sõjalisel jõul põhinevat välispoliitikat. Euroopa ühiskond eelistaks küll kõiki kolme praegusele presidendile, kuid on valdavalt kõige vastuvõtlikum Barack Obamale, kelles nähakse enam Kennedyle ja omas ajastus ka Reaganile sarnast karismaatilist liidrit, kes suudaks Lääne tsivilisatsiooni muuta globaalselt konkurentsivõimelisemaks. Obamat on toetanud näiteks Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt ja tuntud poliitikud Michael Ignatieff Kanadast ning Segolene Royal Prantsusmaalt. Vaid Poolas on küsitlused toetanud Clintonit ja Eestis soovib valdav osa poliitiline eliidist McCaini võitu, mida näitas ka mõne nädala tagune telesaade „Foorum“. Eesti puhul on minu arvates McCaini toetamise põhjusteks kartus suuremate muutuste ees USA välispoliitikas, mis sunniks võib-olla ka Eestil senist välispoliitilist kurssi ümber vaatama, kuid kindlasti avaldab siin oma mõju McCaini karmisõnaline Venemaa-kriitika, mis meenutab kohati „külma sõja“ aegset retoorikat.
Kas Clinton või Obama?
Kuigi Obama toetus liigub ülesmäge, ei julgeks ma praegu veel temale lõplikku panust teha. Olukord võib muutuda selgemaks peale 4. märtsi kui toimuvad eelvalimised Ohios, Texases, Rhode Islandil ja Vermontis ning hiljemalt peale 22. aprilli, kui valiku teevad Pennsylvania demokraadid. Clinton peab edu saavutamiseks võitma need kõik. Kindel on see, et võidu korral vajab Clinton Obama toetust rohkem kui Obama edu sõltuks Clintonist. Vastupidisel korral tekiks Pyrrhose võitu meenutav olukord, sarnane 2006. a. Senati valimistega Connecticutis, kus Ned Lamont võitis küll DP eelvalimistel senaator Liebermani, kuid kaotas samale mehele lõppvoorus, kui viimast oli asunud toetama enamus sealseid vabariiklasi ja sõltumatuid. Seetõttu ei jää Clintonil sisuliselt muud võimalust, kui pakkuda Obamale asepresidendi kohta. Obama puhul on valik laiem, räägitud on Delaware senaatorist Joe Bidenist ja Kansase kubernerist Kathleen Sebeliusest, kuid see võib tulla 2004.a. tiimist Kerry-Edwards või siis pakutakse partei ühtsuse nimel mõnele mõjukale Clintoni toetajale, näiteks Pennsylvania kuberner Ed Rendellile.
Välistada ei saa sedagi võimalust, kus kumbki ei saavuta absoluutset enamust ja areenile astub „kolmas ühendav jõud“, näiteks endine asepresident Al Gore.