May 6, 2008

I am the Spring in Tartu!

Vana hea küünik Mihkel Mutt – ehk küll mitte küünik rahvuslasena – küsis hiljuti avarapilgulise rahvusliku konservatiivsuse elik Tartu sotsiaalteadlaste järele. Rest assured, kirjanikuhärra, Tallinna Ülikooli vikerkaarevärvilise rahvusmõtte kõrval jagub Eestis omajagu ka traditsioonilisemate rahvuslike instinktidega sotsiaalteadlasekakke. Iseasi muidugi, kui avarapilguliseks või avangardseiks peavad neid ideaaltüübilise demokraatia otsinguil Tallinna Ülikooli koondunud kriitilised intellektuaalid. Viimaste sisustatud mahlakas Vikerkaare värske pronksikriisi-järellainetuseline topeltnumber äratab aga kindlasti nii mõnegi suikunud “Tartu sotsiaalteadlase” rustikaalsevõitu ja Lääne kriitilise sotsiaalteooria perspektiivist oh-kui-passé rahvuslikud instinktid.

Vana hea küünik Mihkel Mutt – ehk küll mitte küünik rahvuslasena – küsis hiljuti avarapilgulise rahvusliku konservatiivsuse elik Tartu sotsiaalteadlaste järele. Rest assured, kirjanikuhärra, Tallinna Ülikooli vikerkaarevärvilise rahvusmõtte kõrval jagub Eestis omajagu ka traditsioonilisemate rahvuslike instinktidega sotsiaalteadlasekakke. Iseasi muidugi, kui avarapilguliseks või avangardseiks peavad neid ideaaltüübilise demokraatia otsinguil Tallinna Ülikooli koondunud kriitilised intellektuaalid. Viimaste sisustatud mahlakas Vikerkaare värske pronksikriisi-järellainetuseline topeltnumber äratab aga kindlasti nii mõnegi suikunud “Tartu sotsiaalteadlase” rustikaalsevõitu ja Lääne kriitilise sotsiaalteooria perspektiivist oh-kui-passé rahvuslikud instinktid.

Hakatuseks üks kontroversiaalsemaid pärle viimasest Vikerkaares ilmunud artiklitest:

Rein Ruutsoo alustab oma lugu tiheda ja sidusa ülevaatega demokraatia erinevatest aspektidest ja arengukriteeriumitest, ent kahetseb kohe Isamaa esimese valitsuse “plats puhtaks”-kampaania käigus kaotatud eelmise formatsiooni (elik Eesti NSV) eliidi sotsiaalset kapitali, adekvaatsemat kogemust ühiskonnast kui sotsiaalsest organismist ja paremat juhtimispädevust. Küsimust, kas “parema juhtimispädevusega” endistel kommunistlikel funktsionäridel sai kaasava ja sidestatud demokraatliku ühiskonna ideaalist tõepoolest olla adekvaatsem arusaam kui demokraatia ujumiskooli visatud noortel martlaaridel, autor ei esita. Ida-Euroopa riikide postkommunistlik siirdekogemus jätab mu meelest üldiselt siiski pigem skeptiliseks indrektoomede poliitikaareenilt “kõrvaletõrjumise” kahetsusväärsuse osas.

Demokraatia ideaaltüübid on muidugi ilusad ja teaduses peabki alati olema kohta nii unistuste julgusele kui toorele aususele. Poliitteaduse spetsiifika on aga see, et paljus taandub tõlgendamine tõlgendaja enese psühhotüübilistele kalduvustele (nt kalduvusele näha klaasi pooltühjana versus pooltäis, olla pessimist või optimist, üldhumanist või mingi kategooria-põhine elitist), mis paratamatult mõjutavad akadeemiliselt analüüsitavale olukorrale hinnangu andmist ning sotsiaalsele probleemile soovitavate lahenduste visandamist. Nii peegeldab ka keelekasutus ja argumentide ehituseks toodud näidete valik, nagu kriitilise teooriaga kursis autoritel endilgi hästi teada, alati ka teadlase enda subjektiivset maailmavaadet, võimaldades tal sestap probleemi just enda poliitilisele veregrupile sobival viisil kujutada. Viimases Vikerkaares kohtab omajagu Kaarel Tarandi kritiseeritud ’Eesti kogukonnad’-stiilis keelendeid – nt Martin Ehala artiklis vene põlisvähemuse sünnist ja Roy Strideri loos ühiskondliku lõhe sihtasutusest. Rääkides “Eestis elavatest etnilistest rühmadest” või “rahvusgruppidest”, mis peavad ühiskondliku muutuse nimel teineteisele lähenema, esitatakse kliiniliselt kiretu pilt rahvuslikest kogukondadest, kelle sujuva koostoimimapaneku tulemuslikkuses nagu ei mängikski reaalset rolli mõlema osapoole sees istuvad müüdid, ajalooline mälu, atavistlikud hirmud ja rahvuslikud emotsioonid, mis konstrueerituse ja poliittehnoloogide poolse ärakasutuse kõrval ilmutavad sageli siiski hämmastavat käegakatsutavust. Jah, muidugi, tegu on vana primordialistide-essentsialistide ja konstruktivistide vaidlusega teemal, kui palju on mistahes rahvustundes isetekkelist, “pärist“ – ja kui palju konstrueeritut – ent tõsiasi on see, et nn päris-elus on seesama küsimus niisama “olemas” nagu sotsiaalteadlaste debattideski: kes siis ikkagi lõppeks “tõestab ära”, kust maalt lõpeb inimesel “sügav seesmine tunne” ja algab sellega manipuleerimine asjasthuvitatud ühiskondlike jõudude poolt?

Just katsetamisvõimatus muudabki paljud sotsiaal-poliitilised debatid sisuliselt piikidemurdmiseks usutunnistuste üle, sest üheselt tõestada, milliseks oleks Eesti ühiskonna areng kujunenud, kui kohalikele venelastele oleks Eesti taasiseseisvudes antud automaatselt tingimusteta kodakondsus, ei ole ju tegelikult võimalik. Nii nagu ka “kodanlikel natsionalistidel” on omakorda “üldhumanistidele” keerukas näidata, kui reaalne või vahetu on olnud Eestile üsna objektiivsete parameetrite järgi vaenuliku naaberriigi manööverdamine kohaliku venekeelse vähemusega (või selle probleemi esiletõstmine meile olulistel rahvusvahelistel areenidel). Või kui kliiniliselt eristatav või mitteeristatav on lõppeks demokraatia ideaaltüübiliste teooriate praktikasse rakendamise katsetamine Eesti ühiskonnas ajal, kui lähinaabruse džunglis lähtutakse endiselt džungliseadustest…

Kogu Vikerkaare-paketti lugedes meenub ikkagi vana tõde poliitikast kui otsuse tegemise kunstist. Kitsaskoht, mis enamikest Ansipi valitsuse pronksikriisi käitlemise aadressil tehtud kriitikast ilmneb, on konkreetse ja konstruktiivse alternatiivlahenduse välja pakkumata jätmine. Ähmase perspektiiviga lõppematu diskussiooni jätkamise soovitus kohaliku venelaskonna mõõdukamate esindajatega kokkuleppele jõudmiseks ei mõju pronksiplahvatuse-eelsete Klenski-suguste aktivistide domineeritud ümarlaudade taustal kuigi tõsiseltvõetava alternatiivina. Sestap ei saa parata, et pronksikriisi eelõhtul üllitatud professorite kiri tuletas ikkagi meelde natsifilosoofi Carl Schmitti mõru tähendamissõna liberaalse demokraatia efektiivsusest poliitiliste otsuste tegemisel kriisiolukordades: “Kui demokraadilt küsida, kas Kristus või Barabas, soovitab ta kutsuda kokku ümarlaua…”

Kommentaar on üleliigne. Aga nagu brittide ühes huvitavaimas poliitikalehes Guardianis on tavaks öelda: ‘comment is free’. Ja see on hea. Nii nagu lõpp-plaanis on väga hea ja minu arvates ainult Eesti demokraatia tugevust kinnitav – nagu ka juba kujunevat mitmekesisust meie ülikoolimaastikul – niisuguse Vikerkaare ilmumine. Ette oskaks heita vaid toimetajapoolset palli mängimist ühte väravasse: mõningate tasakaalukamate ja akadeemilisemate arutluste kõrval (nagu Peeter Toropilt ja Aleksander Astrovilt) võinuks siiski olla esindatud ka mõni pronksikriisi valitsuse seisukohalt empaatilisemalt analüüsivam käsitlus. Mitte et ma siin Raja Teele kombel kõigepealt iseennast pakuksin…aga usun tõepoolest, et Eesti-suguse riigi puhul ei saa ikkagi lõpuni lahutada rahvusküsimuse arenguperspektiive meie geopoliitilisest asetumiskontekstist. Valik täiesti kaasava, ideaaltüübiliselt demokraatliku ühiskonna ehitamise ja Eesti riigi ehitamise vahel ei ole anno 2008 kindlasti mitte enam nullsummamäng – nagu ta 1990ndate alguses oluliselt rohkemal määral oli – aga ka mitte lõpuni win-win-stiilis lahendatav küsimus. Eesti rahvusliku pildi silumist raskendab ilmselt veel väga pikas lähitulevikus omaenda post-sovjetliku identiteedi sünnitusvaludes Venemaa.

Sellel taustal pakub viimane Vikerkaar ka ohtralt rahvuspsühholoogiliselt huvitavat uurimisainet ja värsket materjali eestlaste kalduvuse kohta kaevata vigade otsimisel masohhistlikult lõpmatuseni endas, raputada endale lõppetamatult tuhka pähe selle pärast, et Eesti demokraatia ei ole veel jõudnud soovitud konsolideerituse tasemele ega toonud igavesse rahuvabariiki sõbralikult kõrvu vene lammast ja eesti rahvusradikaalist lõvi….unustades õilsate loosungite kõrval (nt et tugev on seda tugevam, mida üllam ta on), et lõpuks ikkagi it takes two to tango…

Niimoodi olen ühtlasi öelnud oma poliitilise usutunnistuse (mille inspiratsiooniks on ausalt pigem “Eesti-aegne” Tartu sotsiaalteadlane Ilmar Tõnisson kui mõni ka Lääne enda praktikas veel realiseerumata puhta demokraatia vorm), kus Eesti riik, mille eesmärgiks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine, on olulisem ja väärtuslikum siht kui demokraatia teoreetiliste mudelite veeretamise klaaspärlimängu ilu.

Filed under: Blog

No comment yet, add your voice below!


Add a Comment