Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) avaldatud küsitluse kohaselt on Venemaa sissetung Ukrainasse paljastanud teravad geograafilised erinevused ülemaailmses suhtumises sõtta, demokraatiasse ja tulevase rahvusvahelise korra ülesehitusse.
Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) raport “Ühine Lääs, ent teistest eraldatud: Globaalne avalik arvamus pärast esimest aastat Venemaa sõda Ukrainas”, mille autorid on Timothy Garton Ash, Ivan Krastev ja Mark Leonard, tugineb Datapraxise, YouGovi ja Gallup International Associationi küsitlusandmetele, mis on kogutud kümnest Euroopa riigist, sealhulgas Eestist, Hiinast, Indiast, Türgist, Venemaalt ja USAst. Tulemused näitavad, et aasta pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on Ameerika Ühendriigid ja nende Euroopa liitlased taastanud oma eesmärgitunnetuse globaalsel areenil, ent lõhe nende ja “ülejäänud” riikide vahel on suurenenud. Lääne arvamus Venemaa suhtes on muutunud teravamaks. Suur osa eurooplastest (keskmiselt 55% kõigis üheksast uuritud ELi riigist) pooldab sanktsioonide jätkamist Moskva vastu, isegi kui see toob kaasa majanduslikku kahju kodumaal, samas kui vaid 24% pooldab takistusteta energiavarustuse tagamist Venemaalt ostmist jätkates.
Uuringu tulemused näitavad, et paljud näevad Läänes nüüd Ukraina konflikti kui võitlust demokraatia ja oma julgeoleku eest. Nad soovivad näha, et Venemaa saab oma agressiooni eest karistada ja Ukraina säilitab täielikult oma territooriumi ja suveräänsuse. ECFR leidis, et Lääne alliansi kodanikud suhtuvad Venemaasse äärmiselt negatiivselt. Nad nimetavad Moskvat “agressiivseks” ja “ebausaldusväärseks”. Suurbritannias omavad vastavaid seisukohti 57% ja 49% vastanutest nagu ka suur osa küsitletutest USAs ja EL-9 riikides. Kõikides küsitletud lääneriikides peab valdav enamus (77% Suurbritannias, 71% USAs ja 65% EL-i riikides) Venemaad oma riigi vastaseks või rivaaliks.
See seisukoht ei kehti aga mujal. ECFRi andmestik näitab, et suur osa Hiina (76%), India (77%) ja Türgi (73%) kodanikest näeb Venemaas jätkuvat jõudu ja peab Venemaad oma riigi strateegiliseks liitlaseks ja partneriks (vastavalt 79%, 79%, 69%) jausub, et Ukraina peaks konflikti lõppemise kiirendamiseks kaaluma oma territooriumi loovutamist. See lõhe “lääne” ja “ülejäänud riikide” vahel viitab sellele, et USA domineerimine maailmakorras on vähenemas. Konkureerivatel jõududel, mis paiknevad demokraatiate ja autokraatiate piirimail, on eelseisval perioodil suurem sõnaõigus. Nende jõudude esilekerkimist võib näha Türgi kui vahendaja rollis Kiievi ja Moskva vahel Musta mere teravilja ekspordilepingu sõlmimisel. Samuti väljendub see India intensiivsetes majanduslikes suhetes Venemaaga, olles samal ajal Austraalia, Jaapani ja Ameerika Ühendriikide kõrval julgeolekudialoogis Quad.
Uuring on osa ECFRi ja Oxfordi Ülikooli Püha Antoniuse Kolledži Dahrendorfi programmi koostööprojektist “Euroopa muutuvas maailmas“. ECFR tegi selle projekti raames koostööd Calouste Gulbenkian Foundationi, Think Tank Europa ning Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskusega.
ECFRi uuringu põhitulemused:
- Venemaa sissetungi ei peeta enam sõjaks Euroopas, vaid sõjaks Euroopa vastu. Vastupidiselt eelmisele suvele valdab praegu Euroopas arvamus (44% Suurbritannias ja 38% üheksas ELi liikmesriigis), et Ukraina peab kogu oma territooriumi tagasi saama, isegi kui see tähendab pikemat sõda või enamate ukrainlaste hukkumist ja põgenemist. Samal ajal arvab vähem (22% Suurbritannias ja 30% EL-9 riikides) vastajaid, et Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt peaks pigem võimalikult kiiresti lõppema, isegi kui see tähendab, et Ukraina peab andma Venemaale kontrolli piirkondade üle. Enamik eestlastest (66%) soovib, et Ukraina võtaks oma territooriumi tagasi (kõrgeim tulemus kõigi küsitletud Euroopa riikide seas), ent vähem kui viiendik (17%) usub, et konflikt Venemaaga peaks võimalikult kiiresti lõppema.
- Avalik arvamus on läänes karmistunud. Üle poole küsitletutest USAs (55%), Suurbritannias (64%) ja EL-9 riikides (54%) tajuvad Venemaad “vastasena”. Samal ajal tajuvad vastavalt 16%, 12% ja 12% Venemaad “rivaalina” Eestis on 77% küsitletutest seisukohal, et Venemaa on “vastane” (jällegi kõrgeim tulemus kõigi küsitletud Euroopa riikide seas). Vaid 2% peab Moskvat lihtsalt “rivaaliks”. Ainult 14% USAs, 15% EL-9 riikides ja 8% Suurbritannias peavad Venemaad “liitlaseks”, kes jagab nende huve või “vajalikuks partneriks”, kellega nad peavad tegema strateegilist koostööd. Eestlaste seas on see osakaal vaid 11%. ECFR leidis, et paljud kodanikud kõikjal Läänes suhtuvad Venemaasse hetkel äärmiselt negatiivselt- Tavaliselt kirjeldatakse riiki “agressiivse” ja “ebausaldusväärsena”. USAs on seda seisukohta 45% ja 41%, ent EL-9 riikides peavad 48% vastanutest Venemaad “agressiivseks” ja 30% “ebausaldusväärseks”. Suurbritannias väljendub see tunne veel tugevamalt: 57% ja 49% vastanutest valisid just need kaks hinnangut, kui neil paluti valida kaks kirjeldust kümnest.
- Eurooplased on otsustanud mitte osta Venemaa fossiilkütuseid. Ka siis, kui see kahjustab nende energiavarusid. Kõigis üheksas küsitletud ELi liikmesriigis toetab antud meedet keskmiselt 55% vastanutest. Vaid ligikaudu veerand (24%) arvab, et prioriteediks peaks olema tõrgeteta energiavarustuse tagamine.
- Teiste globaalsete jõudude seas usuvad paljud, et sõda peaks lõppema võimalikult kiiresti – samuti juhul, kui see tähendab, et Ukraina on sunnitud territooriumi loovutama. Hiinas (42%), Türgis (48%) ja Indias (54%) on see seisukoht valdav või enamuses. Samal ajal usub neist vastavalt ainult 23%, 27% ja 30%, et Ukraina peaks kogu oma territooriumi tagasi saama, isegi kui see tähendab pikemat konflikti.
- Ameerika Ühendriikides usuvad paljud, et nende toetus Ukrainale tuleneb vajadusest kaitsta viimase demokraatiat, ent eurooplased näevad oma toetust laiema võitlusena julgeoleku eest. 36% ameeriklastest nõustub Joe Bideni väitega, et peamine põhjus USA Ukraina toetamises selles sõjason riigi demokraatia säilitamine. Suurbritannias nõustub antud narratiiviga vaid iga viies ja kõigis üheksas ELi liikmesriigis iga kuues. Veerand eestlastest (25%) jagab seda arvamust. Suurbritannias (44%) ja EL-9 riikides (45%) domineerib seisukoht, et osalus tuleneb peamiselt nende endi julgeoleku kaitsest – seda arvamust jagab 56% eestlastest. Vaid iga kümnes respondent (11%) Suurbritannias ja EL-9 riikides ning 10% eestlasi usub, et Ukraina toetamise peamine põhjus seisneb Ukraina “territoriaalse terviklikkuse” kaitsmises.
- Mujal suhtutakse Lääne osalusse skeptilisemalt. Vaatamata sellele, et Lääne juhid nimetavad konflikti “võitluseks demokraatia eest”, kutsudes ülemaailmsele toetusele Venemaa agressiooni vastu, usuvad paljud vastajad mujal maailmas, et rolli mängivad teised motiivid. Vähem kui veerand Hiinas ja Türgis küsitletutest usub, et Lääs toetab Ukrainat oma territooriumi või demokraatia kaitsmiseks. Venemaa puhul on vastav näitaja vaid 15%.
- Teised globaalsed suurjõud näevad Venemaad endiselt “tugeva” kohaloluga ja täiendavalt ka “liitlase” ja “partnerina”, hoolimata sellest, et Moskva 3-päevane “erioperatsioon” on veninud nüüdseks juba ühe aasta pikkuseks. Umbes kolmveerand küsitletutest Hiinas (76%), Indias (77%) ja Türgis (73%) usub, et Venemaa on kas tugevam või sama tugev, kui nad väidavad seda enne sõja puhkemist arvavat. Samuti peavad nad mõnel juhul ülekaalukalt (kuni 79%) Venemaad oma riigi “liitlaseks” või “partneriks”.
- Venelased peavad USAd ja tema Euroopa liitlasi “vastasteks” või “rivaalideks” ülemaailmses kogukonnas – tegu on seisukohaga, mis sobib ka paljudele Hiina elanikele. Pea kaks kolmandikku (64%) küsitletutest Venemaal peab USAd “vastaseks”. Venemaa arusaam EList ja Suurbritanniast on vastavalt 51% ja 46%. Hiinas ollakse valdavalt seisukohal, et USA (43%) ja Suurbritannia (40%) on strateegilised rivaalid. Euroopa suhtes on hiinlased rohkem jagunenud: 37% peab seda vajalikuks partneriks ja 34% rivaaliks. Ainult 9% Hiina elanikest peab ELi “vastaseks”, ent samaaegselt näeb sel moel USA-d iga neljas (24%) Hiina elanik.
- Ülemaailmselt tunnistatakse Lääne ühtsust. 72% vastanutest Türgis, 60% Hiinas ja 59% Venemaal näevad ELi ja USA poliitika vahel endi riikide suhtes vähe erinevusi. Indias on arvamused jagunenud. 44% näeb mõningast sarnasust Küll aga 52% näeb erinevusi Euroopa ja USA poliitikas oma riigi suhtes.
- Paljud ennustavad siiski, et USA juhitud liberaalne maailmakord kaotab järgmise kümnendi jooksul oma ülemaailmse positsiooni. Hiinas, Indias, Türgis ja Venemaal ootavad paljud, et läänest saab vaid üks globaalne võim mitme seas. Venemaal (7%) ja Hiinas (6%) prognoosivad ühekohalised protsendid USA üleilmset domineerimist kümne aasta pärast. Seejuures valitseb neis kahes riigis (vastavalt 33% ja 30%) arvamus, et domineerimine hakkab jagunema ühtlasemalt mitme riigi vahel.
- Euroopas ja USAs ootavad paljud (29% Suurbritannias, 28% EL-9 riikides ja 26% USAs), et valitsema hakkab bipolaarne maailm. Kaks blokki on vastavalt USA ja Hiina.Veerand eestlastest (25%) on sellega nõus, samas kui vaid 5% ootab USA juhitud globaalset maailmakorda. Mujal aga vähem kui kümnendik (4% Suurbritannias, 6% EL-9 riikides ja 9% USAs) usub, et USA saab olema domineeriv. Küll aga suurem osa eestlastest ehk 30% prognoosib multipolaarset maailma, kus globaalne võim on ühtlasemalt jaotunud mitme riigi vahel (see on jällegi kõrgeim tulemus kõigi küsitletud Euroopa riikide seas).
- Arenevad riigid on vastuvõtlikud koostööle nii Lääne kui “ülejäänud” riikidega. Maailma suurimas demokraatias, Indias, leidis ECFR, et kodanikud peavad USAd (87%), ELi (82%), Suurbritanniat (79%), Türgit (59%) ja Venemaad (79%) “liitlasteks” või “partneriteks”. Hiina on ainus riik, mida nad peavad “rivaaliks” või “vastaseks” (75%). Sama kehtib Türgi osas, kes peab USAd (51%), Hiinat (47%), Venemaad (55%) ja ELi (53%) enamasti vajalikeks “partneriteks”, kellega nad peavad tegema strateegilist koostööd.
Raporti kaasautorid ja välispoliitika eksperdid Timothy Garton Ash, Ivan Krastev ja Mark Leonard järeldavad, et kuigi lääne liidrid on Venemaa sissetungi Ukrainasse raaminud demokraatia ja autoritaarsuse vahelise võitlusena, rakendades seejuures demokraatlike väärtuste kaitsmist Moskva vastu suunatud sanktsioonide toetamiseks, ei pea see narratiiv teiste maailma piirkondade kodanike seas paika.
Nad ennustavad järgmise rahvusvahelise korra polariseerumist ja killustumist ilma USA juhitud liberaalse korra juurde tagasi pöördumata. Üks keskseid väited on see, et selles uues maailmas oleks Läänele hea, kui Indiat, Türgit, Brasiiliat ja teisi tärkavaid jõude koheldaks kui “maailma ajaloo uusi suveräänseid subjekte”. Autorid väidavad, et kuigi need riigid ei jaga omavahel ühist ideoloogiat, erinedes tõepoolest paljudes valdkondades, on nende avalikkus vastuvõtlik ideoloogiliste ja poliitiliste erimeelsuste ületamiseks. Seda ilmestab nende lähenemine Ukraina konfliktile. Garton Ash, Krastev ja Leonard järeldavad, et Lääs peab õppima elama multipolaarse maailma ühe poolusena.
| Kommenteerides küsitlusraportit, lausus kaasautor ja ECFRi direktor Mark Leonard:
“Ukraina sõja paradoks seisneb selles, et Lääs on nii ühtsem kui ka maailmas vähem mõjukam kui kunagi varem.” Ivan Krastev, kaasautor ja Liberaalsete Strateegiate Instituudi juht, lisas: “Uuringust ilmneb, et kui enamik eurooplastest ja ameeriklastest elab külma sõja eelses maailmas, mida vormib demokraatia ja autoritaarsuse vastasseis, siis paljud elavad väljaspool Läänt koloniaaljärgses maailmas, mis keskendub rahvusliku suveräänsuse ideele.” Timothy Garton Ash, kaasautor, Oxfordi Ülikooli Euroopa uuringute professor ja Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi vanemteadur, ütles: “Meie Oxfordi uurimisprojekt “Euroopa muutuvas maailmas” on teinud koostööd ECFRiga selle küsitluse läbiviimiseks Euroopas ja nn CITRUS-riikides (Hiina, India, Türgi, Venemaa, Ameerika Ühendriigid). Tulemused on äärmiselt kainestavad. Atlandi-ülene Lääs, mille keskmes on Euroopa ja USA, on ühtsem kui kunagi varem, ent pole sugugi suutnud veenda ülejäänud suurriike nagu Hiina, India ja Türgi. Õppetund Euroopale ja Läänele on selge. Vajame kiiresti uut narratiivi, mis tegelikult veenaks riike nagu India ehk maailma suurim demokraatia.” |
Uuring ja selle kommentaarid on osa ECFRi laiemast projektist, mille eesmärk on mõista kodanike seisukohti globaalsetes küsimustes. Varasemate küsitluste põhjal tehtud publikatsioonide seas on uuritud Euroopa suhtumist Ukrainasse ja Venemaasse enne praegust konflikti ning kuidas COVID-19 kriis muutis poliitilisi seisukohti ja identiteeti Euroopas. Samuti on küsitluste abil läbi viidud uuring Euroopa seisukohtade ja ootuste kohta Ameerika Ühendriikide ja teiste rahvusvaheliste jõudude osas.
ECFRi 2022. aasta veebruaris eurooplaste seas läbi viidud sissetungieelse uuringuga saab tutvuda siin.
ECFRi uuringule Euroopa reaktsiooni kohta pärast sõja puhkemist alates juunist 2022 pääseb ligi siit.
Lisateavet ja üksikasju programmi kohta leiad siit.
KÜSITLUSED & METODOLOOGIA
Käesolevas ülevaates sisalduvad küsitlused ja analüüsid on Euroopa Välissuhete Nõukogu ja Oxfordi Ülikooli Oxfordi Ülikooli Püha Antoniuse Kolledži Dahrendorfi programmi projekti “Euroopa muutuvas maailmas” koostöö tulemus.
Käesolev raport põhineb 2022. aasta detsembri lõpus ja 2023. aasta jaanuari alguses kümnes Euroopa riigis (Taani, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Poola, Portugal, Rumeenia ja Hispaania) ning viies väljaspool Euroopat asuvas riigis (Hiina, India, Türgi, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid) läbiviidud täiskasvanud elanikkonna (ehk 18-aastased ja vanemad) avaliku arvamuse küsitlusel. Kokku vastas küsitlusele neis riikides 19 765 elanikku.
Euroopas viidi küsitlused ECFR-i jaoks läbi internetiküsitlusena Datapraxis ja YouGov kaudu Taanis (1064 vastajat; 3.-11. jaanuar), Prantsusmaal (2051; 3.-12. jaanuar), Saksamaal (21017; 4.-11. jaanuar), Suurbritannias (2200; 4.-10. jaanuar), Itaalias (1599; 4.-12. jaanuar), Poolas (1413; 3.-20. jaanuar), Portugalis (1057; 4.-12. jaanuar), Rumeenias (1003; 4.-11. jaanuar) ja Hispaanias (1013; 4.-11. jaanuar) ning Datapraxis ja Norstat kaudu Eestis (1022; 18.-24. jaanuar). Kõigis Euroopa riikides oli valim põhiliste demograafiliste näitajate ja varasemate hääletuste osas riiklikul tasandil esinduslik. Ühendkuningriigis ei hõlmanud küsitlus Põhja-Iirimaad ja seepärast viidatakse siinkohal Suurbritanniale.
Väljaspool Euroopat viis Gallup International Association (GIA) küsitlused läbi sõltumatute kohalike partnerite kaudu veebiküsitlusena USAs (1074; 17. jaanuaril; Distance/SurveyMonkey läbi), Hiinas (1024; 3.-17. jaanuar; Distance/Dynata) ja Türgis (1085; 3.-19. jaanuar; Distance/Dynata); ning silmast-silma küsitluste kaudu Venemaal (800; 26. detsember kuni 17. jaanuar: BeMedia Consultant) ja Indias (1343; 27. detsember-18. jaanuar; Convergent). Viimases kahes riigis korraldati küsitlusi silmast silma, kuna Venemaa sisepoliitiline ja sotsiaalne olukord oli pingeline ning India väiksemates linnades oli interneti kvaliteet kehv. Türgis ja USAs oli valim põhiliste demograafiliste näitajate osas üleriigiliselt esinduslik. Hiinas hõlmas küsitlus ainult Shanghai, Pekingi, Guangzhou ja Shenzheni linnastute elanikke. Venemaal hõlmas küsitlus ainult üle 100 000 elanikuga linnu. Indias ei hõlmatud maapiirkondi ega kolmanda taseme linnu. Seetõttu tuleks Hiina, Venemaa ja India andmeid pidada representatiivseks ainult küsitlusega hõlmatud elanikkonna, mitte aga kogu riigi elanikkonna kohta. Võttes arvesse küsitluse ulatust ja küsimustiku sisu, tuleb Venemaa ja Hiina tulemusi tõlgendada ettevaatlikult, pidades silmas võimalust, et mõned vastajad võisid end arvamust avaldamise osas piiratuna tunda.
Euroopa Välissuhete Nõukogust (ECFR)
Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) on tunnustatud üleeuroopaline mõttekoda. 2007. aasta oktoobris asutatud mõttekoja eesmärk on läbi viia teadusuuringuid ja edendada teadlikku arutelu Euroopas sidusa ja tõhusa Euroopa väärtuspõhise välispoliitika väljatöötamise üle. ECFR on sõltumatu heategevuse tulemusel töötav organisatsioon, mida rahastatakse erinevatest allikatest. Lisainfo saamiseks külastage www.ecfr.eu/about/.
