Paljude lääne kommentaatorite ülemäärane keskendumine lõhedele Ukraina ühiskonnas võib päädida tollesama „Jugoslaavia stsenaariumiga“, mida needsamad autorid pealtnäha püüavad vältida.
Paljude lääne kommentaatorite ülemäärane keskendumine lõhedele Ukraina ühiskonnas võib päädida tollesama „Jugoslaavia stsenaariumiga“, mida needsamad autorid pealtnäha püüavad vältida.
Avaldatud inglise keeles – The Interpreter.
Sellistest igapäevastest asjadest nagu majandusareng ja korruptsioon alguse saanud laiapõhjalisest Euromaidani liikumisest – mille käivitas Afganistani päritolu ajakirjanik ning millel oli kõiksuguse religioosse ja etnilise taustaga ukrainlaste tugi – on sündinud uus Ukraina kodanikuidentiteet. Paljude pikaajaliste Ukraina-vaatlejate üllatuseks on ülekaalukalt venekeelne Dnipropetrovski linn saanud isamaaliste tunnete tugipunktiks ja sealne Lenini väljak nimetati ümber Maidani kangelaste väljakuks, „mitte-Ukraina“ linnas Odessas aga, mille koht Ukraina ajaloos ja kultuuris oli veel üsna hiljuti „suure küsimärgi all“, surus põgusalt puhkenud rahutused maha ukrainameelne „raevukas rahvalik“ liikumine – mis lihtsalt räägib juhtumisi vene keeles.
Keelekasutuselt ja geopoliitiliselt orientatsioonilt on Ukraina piirkondade vahel küll endiselt erinevusi, kuid need pole kunagi olnud kaugeltki selgepiirilised. Alati on olnud neid, kes räägivad kodus ukraina keelt, kuid ometi seisavad tihedamate sidemete eest Venemaa Föderatsiooniga, samuti kui on olnud neid, kes räägivad kodus üksnes vene keelt, kuid pooldavad iseseisvust või tulevikku Euroopas. Nüüd aga, pärast hiljutisi presidendivalimisi, mis väljendasid üldrahvalikku toetust Petro Porošenko pragmaatilisele euroopameelsele poliitikale, on nende piirkondlike erimeelsuste tähtsus kahanemas.
Ometi on aga meil viimasel ajal olnud võimalik märgata lääne kommentaatorite seas levivat murettekitavat tendentsi rõhutada mitte seda märkimisväärset ühtsust, vaid hoopis risti vastupidi. Keskendudes peaaegu haiglasel kombel Ukraina „mädanevatele lõhedele“ ja pealtnäha peagi aset leidvale „lagunemisele“, on need autorid poliitikutele tungivalt soovitanud mitte toetada äsja ametisse astunud presidendi kampaaniat mässajate vastu, vaid hoopis kehutada Kiievit vaagima muid võimalusi, näiteks „läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepet separatistidega“, mida soovitab Samuel Charap Rahvusvahelisest Strateegiliste Uuringute Keskusest (IISS), või toimima Carnegie Endowmenti Eugene Rumeri veelgi radikaalsema soovituse järgi Ukraina tükeldada.
Selliste soovituste andjad mõistavad vääriti üht olulist dimensiooni – nimelt Ida-Ukrainat, kus separatistide liikumine kaugeltki ei esinda kohaliku elanikkonna meelsust – ning eiravad teist mõõdet peaaegu täielikult: nimelt Venemaad ja tema rolli selles konfliktis.
Kes esindab Ida-Ukrainat?
Charapi tsiteeritud Dzerkalo Tõžnja (Nädala Peegel) tellimusel aprilli keskel toimunud küsitluse andmeil pidas 70% Donetski ja Luhanski oblastite elanikkonnast tõepoolest Kiievi vahevalitsust „illegaalseks“, kuid see küsitlus leidis ka, et sama suur osa (70%) ei pidanud kukutatud presidenti Viktor Janukovõtšit riigi õiguspäraseks juhiks. Isegi kui arvamusloos tsiteeritud teinegi avastus – et 80% Ida-Ukraina elanike arvates „ei esindanud vahevalitsus tervet Ukrainat“ – ei ole kaugeltki märk täielikust pettumisest riigi poliitilises süsteemis, nagu väidab Charap, kuna seesama IFES-i uuring näitas ka, et 67% kavatses osaleda 25. mai presidendivalimistel. Porošenko valimine demokraatlikel alustel ning peatne uue ja esinduslikuma ministrite kabineti ametisse nimetamine (ning kavandatavad varajased parlamendivalimised) peaksid küll ümber lükkama kõik nurinad Kiievis resideeruva valitsuse õiguspärasuse kohta.
Seega on raske olla nõus järeldusega, et Ida-Ukraina puhul on tegu juhtumiga, kus Charapi väitel „tunneb tsiviilelanikkond väidetavate terroristide vastu sama palju või isegi enam poolehoidu kui nendega võitleva armee vastu“, nagu oli lugu Tšetšeenia sõja puhul 1990. aastate hakul või Türgi sõjakäiguga PKK vastu. Isegi kui argumendi huvides väita, et suurem osa Donbassi elanikkonnast on meelestatud Kiievi vastu, ei saaks sellest midagi selgemaks. Praegu on asjakohane küsida, kas relvastatud separatistlikul liikumisel on põliselanike seas piisav toetus, et Charapi soovitatud heausklikul katsel „separatistidega läbirääkimiste teel kokkuleppele jõuda“ on mingit mõtet.
Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (CSIS) teadur Andrew Kuchins möönab Venemaa välispoliitilistele muredele üldiselt poolehoidu üles näitavas artiklis sellegipoolest otsekoheselt, et 11. mail Donetskis ja Luhanskis toimunud „libareferendumid“ näitasid „selgelt, et […] sellel ilma positiivse poliitilise programmita ja ainult kaost külvaval pättide ja sotsiopaatide kambal puudub piisav toetus“. Nädal enne „referendumeid“ Donetskis ja Luhanskis vabatahtlike eestvedamisel toimunud „üldrahvalikul referendumil“ riigi territoriaalse terviklikkuse toetuseks osales seevastu peaaegu 200 000 inimest, kuid väljaspool Ukraina meediat ei pööratud sellele peaaegu mitte mingisugust tähelepanu.
Ehkki võib mõistagi kahelda selles, kuivõrd esinduslikud olid aktivistide korraldatud ning Ukraina lipuvärvidega trükitud küsitluslehtedega rahvaküsitluse tulemused, on teaduslikud meelsuseuuringud jõudnud laias laastus samadele tulemustele – umbes 70–72 protsenti toetab jätkuvat ühtsust. Avaliku arvamuse uuringute keskuse Pew Research Center maikuus ilmunud küsitluse järgi soovib 18% idaukrainlasi regioonidele eraldumisõigust, Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi aprilli lõpus tehtud küsitluse järgi aga ei toeta 77% piirkonna elanikke relvastatud separatistide bandede tegevust, 70% on üleüldse separatismi kui sellise vastu ning enamik leiab, et Venemaa segab end ebaseaduslikult Ukraina siseasjadesse.
Puuduv dimensioon: Venemaa
Üllataval kombel esineb Charapi arvamusartiklis sõna „Venemaa“ vaid korra – ning sedagi vaid mässuliste vastu suunatud ebaeduka esimese Tšetšeenia sõjakäigu kontekstis, mis arvestades nii tšetšeenide kui ka praeguse Tšetšeenia valitsuse silmapaistvat osalust praeguses konfliktis on omamoodi irooniline. Ehkki Rumer ja tema Carnegie kolleeg Andrew S. Weiss märgivad oma Politicos ilmunud artiklis õigesti, et too separatistlik liikumine on enamat kui „pelk Venemaa vimka“, on neid samavõrra raske tõsiselt võtta seetõttu, et nad keskenduvad seda liikumist analüüsides peaaegu eranditult Ukraina-sisesele mõõtmele.
Venemaa tegevus Ida-Ukrainas on olnud kaudsem ja varjatum kui Krimmis toime pandud lihtne riigipööre. Sellegipoolest on olemas suur hulk konkreetset tõendusmaterjali – mida on eravestlustes kinnitanud nii endised kui ka praegused luuretöötajad Ukrainas ja mujal –, et ilma sedasorti tegevuseta praeguses ulatuses mässu ei toimuks. Separatistide juhid väidavad, et nende relvastus on täies mahus kas saadud saagiks Ukraina sõjaväeosadest või ostetud Ukraina kaubandusvõrgust, kuid seda on raske uskuda. Peagi ilmuvas RKK raportis märgib Erik Männik, et teatud kindlate relvasüsteemide – näiteks üksnes Venemaal toodetava ning ainult Venemaa, Jordaania ja Kõrgõzstani relvajõududes kasutusel oleva granaadiheitja RPG-26 ning 2008. aastal Gruusias Venemaa vägedele sõjasaagiks langenud Poolas valmistatud õhutõrjesüsteemi Grom – kasutamine lükkab sellised väited ümber.
Üldiselt on piiriülene relvastuse juurdevoog olnud Männiku sõnul „liiga ulatuslik nii selleks, et Venemaa saaks seda usutavalt eitada, kui ka selleks, et see oleks eraviisiliselt organiseeritud“. Osaliselt on see tingitud Ukraina suhteliselt hõredast idapiirist – millest annab tunnistust „kasakate“ kolonnide sisenemine Ukrainasse läbi Luhanski oblastis asuva Antratsõti linna (mille nimi tähendab antratsiiti), mida BBC mainis kui „olulist sõlmpunkti sõdurite ja relvastuse sisseveol“, või siis Tšervonõi Partõzani ja Dovžanski tollijaamad, mille mässajad suutsid sel nädalal Ukraina piirivalvuritelt vallutada ning kust seejärel saadeti üheainsa ööga Ukrainasse 15 veoautotäit separatistide võitlejaid.
Sellise piiriülese tegevuse tulemusena on Venemaa kohalolek relvastatud separatistide seas märkimisväärne. Konflikti seni suurimas lahingus, mille käigus Ukraina armee vallutas 26. ja 27. mail tagasi Donetski lennujaama, oli „rõhuv enamik tapetuid […] Venemaa kodanikud“, mida kinnitab ka enam kui 30 surnu vedamine tagasi Venemaa piirile improviseeritud külmutusautos.
Tõendusmaterjali kohalike ja Venemaalt pärit võitlejate suhtarvust leiab ka Donetski separatistide sõjalise juhi, Moskvas sündinud ning kuulujuttude järgi Venemaa luureohvitseri Igor Girkini hiljutisest YouTube’i postitatud räusust. Girkin nuriseb, et ta ei suuda värvata piisavalt kohalikke – „isegi mitte tuhandet sõdurit 4,3 miljonilise elanikkonnaga piirkonnast“. Selles laialt levitatud videos kurtis Girkin ka kohalike meeste „arguse“ üle ning rääkis, kuidas ta kavatseb neid „alandada“, kutsudes nende asemel võitlusse hoopis kohalikke naisi.
Seetõttu ei ole üllatav, et separatistid on sedavõrd tuginenud Venemaalt pärit võitlejatele. Mõned neist on „erru läinud“ sõdurid, näiteks Afganistani ja Tšetšeenia veteranist langevarjur Sergei Ždanovitš, kes sai surma 26. mail Ukraina armeega peetud võitluses Donetski lennujaamas – ning kes pisut enne seda oli naabruses asuvas Rostovi piirkonnas saanud kutse „kordusõppustele“. Veelgi kurikuulsam on nn pataljon Vostok, mis kannab selle liikmete kodumaal Tšetšeenias sealses teises, edukalt lõppenud mässuliste vastases sõjas Moskva poolel võidelnud ning Lõuna-Osseetias Gruusia valitsuse vastu sõdinud üksuse nime. Ehkki üksuse juhtimisstruktuur on uus ning sellesse kuulub peale tšetšeenide ka muude rahvaste esindajaid ja muid uusi vabatahtlikke, on olemas ka järjepidevuse elemente. Mark Galeotti on märkinud, et vostotšnikud „moodustavad tuuma selles pataljonis, mis näib olevat hübriidilik „patriootlike palgasõdurite“ vabatahtlik üksus, mille liikmed on rõõmsad võimaluse eest sõdida, kohtuda taas oma semudega ning saada palka“ – New York Timesi andmeil umbes 100 dollarit (ehk 75 eurot) nädalas.
Ühtlasi on pataljoni tšetšeenidest liikmed Donetski ajakirjanikele ausalt oma nimed avaldanud. Mõned rääkisid, et nad on vabatahtlikud – mis on kooskõlas Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi väitega tema meelissotsiaalvõrgustikus Instagramis, et Ida-Ukrainas võitlevad tšetšeenid on seal omaenda vabast tahtest – ehkki mõned teised liikmed väitsid, et tegelikult „Kadõrov käskis ja meie tulime“. Igal juhul rõhutab tšetšeenide sedavõrd suur osakaal mässajate seas seda, et tegu pole pärismaise ettevõtmisega – see ulatub kõige kõrgema juhtkonnani välja. End ametilt „sõltumatuks poliitiliseks konsultandiks“ tituleeriv Donetski separatistliku vabariigi peaminister Aleksandr Borodai „ei tee mingit saladust sellest, et on moskvalane“, samuti ei varja ta oma varasemat tööd „rõhutud“ venekeelse elanikkonna eest – olgu siis tänavu Krimmis või 1990. aastate hakul Transnistrias toimunud sõja ajal Moldova valitsuse vastu.
Mõistagi on separatistlik liikumine pälvinud mingil määral kohalikku toetust. Donbassi piirkonnas valitsev poliitiline pettumus ja majanduslik frustratsioon on suur ning seetõttu on suur ka vimm Ukraina valitsuse vastu – vimm, mis üheskoos Vene meediakeskkonna mõjusfääris elamisega on viinud mõnesid kohalikke suurima isikliku ohvri toomiseni. Nende probleemide lahendamiseks on aga sellegipoolest parim viis lahendada nende algpõhjus ning teha piirkonnas hädavajalikud poliitilised ja majanduslikud reformid.
Lääs peab koostöös Kiievi uue valitsusega sedasorti reforme toetama, keskendudes ühtaegu selliste reformide teel olevale peamisele takistusele, milleks on ebapopulaarne relvastatud ülestõus, mida õhutavad, varustavad ja juhivad suuresti inimesed väljastpoolt. Kuna rõhuv enamik ukrainlasi – sealhulgas ka riigi idaosa elanikud – eelistab rahvuslikku ühtsust, peavad lääne poliitikud toetama Porošenko kaheosalist plaani konflikti lahendamiseks, mis näeb võitlejatele ette amnestia või turvalise kojusõidu Venemaale, samal ajal aga intensiivistab operatsioone nende alistamiseks, kes keelduvad relvi maha panemast. Kui lääne poliitikud otsustavad aga uskuda allaandjalikke seisukohti, et mingisugune lagunemine on paratamatu, ning avaldavad Porošenkole survet, et too tuleks separatistidele vastu, saab Moskva oma liitlastega – nagu ütles Dmitri Trenini – „panna meid sündinud fakti ette“ ning muuta Ukraina praeguse kujutletava lõhenemise tõeliseks.
