17. juunil korraldas RKK ingliskeelse seminari „Preventing Military Suicides: International Experience and Best Practice“ („Sõjaväelaste suitsiidide ennetamine: rahvusvaheline kogemus ja parim tava“). Kanadast, Taanist, Soomest, Lätist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest saabunud esinejad tutvustasid uusimaid teadusuuringuid ja seisukohti sõjaväelaste suitsiidide ennetamise poliitika, praktika ja probleemide kohta nende kaitseasutustes. Seminari läbiviimist toetas Eesti kaitseministeerium, kelle jaoks rahvusvaheline koostöö inimtegurit käsitlevate uuringute vallas on esmatähtis, sest see aitab välja töötada tõhusa, uuendusliku ja tõenduspõhise poliitika ja strateegiad inimressursi juhtimiseks kaitsesektoris.
17. juunil korraldas RKK ingliskeelse seminari „Preventing Military Suicides: International Experience and Best Practice“ („Sõjaväelaste suitsiidide ennetamine: rahvusvaheline kogemus ja parim tava“). Kanadast, Taanist, Soomest, Lätist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest saabunud esinejad tutvustasid uusimaid teadusuuringuid ja seisukohti sõjaväelaste suitsiidide ennetamise poliitika, praktika ja probleemide kohta nende kaitseasutustes. Seminari läbiviimist toetas Eesti kaitseministeerium, kelle jaoks rahvusvaheline koostöö inimtegurit käsitlevate uuringute vallas on esmatähtis, sest see aitab välja töötada tõhusa, uuendusliku ja tõenduspõhise poliitika ja strateegiad inimressursi juhtimiseks kaitsesektoris.
17.06.2013
17. juunil korraldas RKK ingliskeelse seminari „Preventing Military Suicides: International Experience and Best Practice“ („Sõjaväelaste suitsiidide ennetamine: rahvusvaheline kogemus ja parim tava“). Kanadast, Taanist, Soomest, Lätist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest saabunud esinejad tutvustasid uusimaid teadusuuringuid ja seisukohti sõjaväelaste suitsiidide ennetamise poliitika, praktika ja probleemide kohta nende kaitseasutustes. Seminari läbiviimist toetas Eesti kaitseministeerium, kelle jaoks rahvusvaheline koostöö inimtegurit käsitlevate uuringute vallas on esmatähtis, sest see aitab välja töötada tõhusa, uuendusliku ja tõenduspõhise poliitika ja strateegiad inimressursi juhtimiseks kaitsesektoris.
Tegevteenistuses olevate sõjaväelaste, reservväelaste, veteranide ja ajateenijate suitsiidid ja suitsidaalne käitumine on kaitseasutuste jaoks avalike suhete seisukohast vaadates enamasti äärmiselt tundlik teema, sest eeldatakse, et nad hoolikalt kontrollivad ja jälgivad oma personali vaimset tervist, pakkudes ka nõuetekohast abi. Lisaks sellele on paljudes riikides sõjaväelaste suitsiidide ja suitsiidikatsete arv kasvanud, mistõttu kaitsevaldkonna juhid on pöördunud teadlaste poole, et nad aitaksid leida vastust küsimustele, millised ohutegurid põhjustavad suitsiide ja kuidas neid ohte saaks kõige paremini maandada. 2011. aastal käivitas NATO Teadus- ja Tehnoloogiaorganisatsiooni (STO) inimteguri ja meditsiini (HFM) tööpaneel 19 riigi (k.a Eesti) osalusel uurimisalase töögrupi (RTG-218), et teaduslikke vahendeid kasutades ja omavahel teadmisi vahetades nende küsimustega tegeleda. Kuna Tallinnas toimus töögrupi korraline töökohtumine, haarasid RKK ja kaitseministeerium kinni võimalusest tutvustada teiste riikide kogemust Eesti kuulajaskonnale. Üritusest võttis osa palju militaarpsühholooge, sõjaväearste, sotsiaalhooldus- ja tervishoiueksperte, teadlasi ja kaitseuuringute koordineerijaid Eestist, Leedust ja Rootsist.
Kuigi alliansis tehakse aina püsivamaid pingutusi, et asutuste jaoks välja töötada sõjaväelaste suitsiidide ennetamiseks sobivaid strateegiaid, on selles valdkonnas ikka veel palju ebamäärasust ja tegematajätmisi. Sõjaväelaste suitsiid kui nähtus on äärmiselt keeruline ning järelikult ka raskestimõistetav ja -hallatav, mis omakorda komplitseerib selle tähtsaima põhjuse välja selgitamist. Siiski lükati seminaril vähemalt teatud määral ümber mõned sügavalt juurdunud väärarusaamad selle kohta, et operatsioonidel osalevat sõjalist personali või sõjaväelasi, kes kannatavad näiteks selliste probleemide käes nagu posttraumaatiline stressihäire (PTSH), tingimata ohustab suurem suitsiidi sooritamise või katsetamise risk, kuigi oma roll on kindlasti ka stressil ja operatsioonidega seotud negatiivsetel kogemustel (nt oma kaasvõitlejate surma või tsiviilisikute vastaste raskete kuritegude nägemine). Rohkem tuleb tähelepanu pöörata sellistele teguritele nagu suhteprobleemid, rahalised raskused, õiguslikud või halduslikud lahkhelid tööl, varasemad probleemid vaimse tervisega (k.a lähisugulastel), alkoholi liigtarvitamine, avalikkuse lugupidamatus või hoolimatu suhtumine ning raskused tsiviileluga kohandumisel.
Loomulikult saab kaitseasutuste tegevusel olla ainult piiratud mõju sõjaväelaste suitsiidide ennetamisele. Siiski on olemas parim tava, mis aitab erinevaid ohte maandada ning pakub tuge sõjaväelastele, nende perekondadele ja laiemale üldsusele. Parim tava hõlmab vaimse tervise põhjalikumat kontrollimist ja jälgimist; paremat juurdepääsu vaimse tervise teenustele; abi küsimise suhtes barjääride murdmist ja häbimärgistamise kaotamist; personali paremat koolitamist ja harimist selle suhtes, kuidas enda vaimset heaolu juhtida ja kaaslaste oma jälgida; toe pakkumist teenistuses olevatele sõjaväelastele ja sõjaväeveteranidele; ja – mis on kõige olulisem – kindlat juhtimist kõigil tasanditel, et luua ühtekuuluvustunne ja organisatsiooniline kultuur, mis väärtustab üksteise aitamist, avatust, hoolimist ja vastupidavust.
Esinejate ettekanded saab alla laadida siit:
Preventing Military Suicides_USA_Gregory Gahm-Marjan Holloway.pdf
Preventing Military Suicides_Canada_Kenneth Cooper.pdf
Military Suicides Prevention_Latvia_Maris Taube.pdf
Military Suicides Prevention_Denmark_Lillian Zoellner.pdf