Eile – esmaspäeval – saatis Türgi valitsus riigi parlamenti resolutsiooni, mis sanktsioneeriks Türgi armee sõjalised operatsioonid Põhja-Iraagis. Ning homme – kolmapäeval – kiidab Türgi parlament selle suure tõenäosusega heaks.
Parlamendis on ülekaalus peaminister Recep Tayyip Erdogani islamistlike sümpaatiatega Õigluse ja Arengu Partei (AKP, Adalet ve Kalkinma Partisi). Erdogan ja AKP on aga olnud Türgi kindralstaabi tugeva surve all nii enne kui pärast juulis toimunud erakorralisi valimisi ega või endale lubada avalikku konfrontatsiooni kindralitega. AKP võimubaas on selleks liiga habras.
Eile – esmaspäeval – saatis Türgi valitsus riigi parlamenti resolutsiooni, mis sanktsioneeriks Türgi armee sõjalised operatsioonid Põhja-Iraagis. Ning homme – kolmapäeval – kiidab Türgi parlament selle suure tõenäosusega heaks.
Parlamendis on ülekaalus peaminister Recep Tayyip Erdogani islamistlike sümpaatiatega Õigluse ja Arengu Partei (AKP, Adalet ve Kalkinma Partisi). Erdogan ja AKP on aga olnud Türgi kindralstaabi tugeva surve all nii enne kui pärast juulis toimunud erakorralisi valimisi ega või endale lubada avalikku konfrontatsiooni kindralitega. AKP võimubaas on selleks liiga habras.
Mandaadi andmine parlamendi poolt ei tähenda seejuures sissetungi kohest algust – see on lubatäht „piiriüleste“ operatsioonide teostamiseks ühe aasta jooksul. Türgi kindralstaap ise on oma avalikes väljaütlemistes igasuguste tähtaegade ja tärminite mainimisest seni hoidunud.
Türklaste sõjalised operatsioonide sihtmärgiks oleksid Põhja-Iraagis asuvad Kurdistani Töölispartei (PKK, Partiya Karkerên Kurdistan) sisside baasid. Seal õpetatakse välja Türgi Kurdistanist värvatud värskeid võitlejaid, seal asub PKK juhtkond ja „peakorter“. Tegemist on igale klassikalisele sissiliikumisele hädavajaliku tugialaga.
Kindralid on seejuures Iraaki tungimist nõudnud juba pikemat aega, eelmise aasta esimesest poolest alates. Need nõudmised on muutunud üha tungivamaks.
Ühest küljest on sellega seotud mullu toimunud juhtkonnavahetus Türgi armee tippešelonis – 2006. aasta augustis vahetas varasema kindralstaabi ülema kindral Hilmi Özköki välja kindral Yaşar Büyükanıt. Esimesest on räägitud kui hardast usklikust ning pigem koostööle, kui konfrontatsioonile orienteeritud isiksusest. Büyükanıti seevastu on iseloomustatud kui pistrikku.
Teisalt lõpetas PKK aastal 2004 ühepoolselt väljakuulutatud relvarahu ning alates sellest ajast on Türgi Kurdistanis toimunud rünnakud aina sagenenud. Viimase kahe nädala jooksul on sisside rünnakutes Türgi kurdi aladel surma saanud 13 Türgi sõjaväelast ning 12 tsiviilisikut. PKK (ning sellest lahku löönud erinevate väiksemate grupeeringute) taktika teiseks tahuks on olnud pommirünnakute korraldamine Türgi linnades. Nende üheks eesmärgiks on olnud türklaste majandusele võtmetähtsust omava turisminduse jalgealuse õõnestamine.
Ning loomulikult ei ole kuhugi kadunud Türgi armee poolt kurdide suhtes miutkümmend aastat rakendatud karmi käe poliitika „juurpõhjus“. Selleks on natsionalistlikul eetosel põhinev nägemus Türgi riiklusest, mida kindralite silmis ohustab ükskõik milline vähemusrahvuste poliitiline või kultuuriline aktiivsus. Ma ei ürita siinkohal muidugi väita, nagu oleks PKK näol tegemist väitlusklubi või rahvatantsuringiga.
Küll on aga suuresti tõsi, et selle maailmavaate kohaselt on kuni viimase ajani isegi vähemusrahvuste – antud juhul kurdide – olemasolu fakti iseenesest käsitletud võimaliku eksistentsiaalse ohuna Türgi riiklusele. Veel vähem kui kümme aastat tagasi tõi kurdi keele avalik tarvitamine ilma pikema jututa kaasa priipileti vanglasse, kurde kui rahvust Türgis aga ei eksisteerinud. Olid olemas „mägitürklased“.
Türklaste sõjalised operatsioonid Põhja-Iraagis Kurdistanis autonoomse piirkonna aladel kruvivad veelgi Ankara ja Washingtoni suhetesse tekkinud pingeid. Selles paanis ei oleks USA Kongressi resolutsioon saanud olla halvemini ajastatud (või vastupidi – Türgi kindralite kulissidetagune ultimaatum oma peaministrile).
Kurdistani autonoomne piirkond on nimelt üks USA võtmeliitlasi Iraagis – vahest isegi ainuke tõeline liitlane – ning teisalt ainukene Iraagi piirkond, mida Washington võib Iraagist rääkides esitleda eduloona. Ning seda viimast ilma igasuguse liialduseta. Esindusdemokraatia toimib Iraagi Kurdistanis küll piirangutega (piirkonna poliitelu kontrollivad läbi oma parteide Barzanide ja Talebanide perekonnad, nii on see olnud aastakümneid), kuid majandusareng on olnud võimas, infrastruktuur paraneb mühinal ning mässuliste rünnakuid pole alates 2003. aastast sama hästi kui toimunud. Iraagi kurdidel on nimelt oma julgeolekuteenistused, politsei ja relvaüksused (praeguseks on viimased küll ametlikult liidetud Iraagi ühtse armeega), kes töötavad üsna efektiivselt ja on suutnud kutsumata külalised eemal hoida.
Liitlasena vajab USA Iraagi Kurdistani sõjaliselt – kurdide peshmergade baasil moodustatud Iraagi armee üksused on ühed kõige võitlusvõimelisemad ning kõrgemini motiveeritud formeeringud, mis Iraagis saadaval. Neil on olnud näiteks kandev roll selle aasta esimesest poolest alates Bagdadis ning selle ümbruses toimuvas massiivses julgeolekuoperatsioonis. Lisaks on kurdide hääl oluline ka Iraagi ametlikus poliitilises süsteemis.
Läbi Kurdistani autonoomse piirkonna kulgevad ka USA vägede varustamiseks olulised transpordikoridorid.
Seega Iraagi kurdide pöördumine Washingtoni vastu võiks omada raskeid tagajärgi ning just seetõttu on Ühendriigid seni teinud märkimisväärseid pingutusi Ankara kindralite tagasihoidmiseks.
Võtmeküsimuseks muutuvad seega kaks asjaolu: millises vormis ja ulatuses Türgi sõjalised operatsioonid Põhja-Iraagis saaksid toimuma ning kas Washingtonil ja Ankaral õnnestub Iraagi kurde veenda selles, et PKK mahasurumine võib olla nende endi huvides.
Senini on räägitud peamiselt õhulöökidest Kandili mägipiirkonnas asuvate PKK baaside vastu kombineerituna erivägede tegevusega, laiaulatuslikku Türgi vägede sissetungi pole peetud kuigi tõenäoliseks.
Türgi asepeaminister Cemil Çiçek rõhutas pärast esmaspäeval toimunud valitsuskabineti istungit ajakirjandusele, et Ankara võimalik sõjategevus Põhja-Iraagis on suunatud „ainult PKK vastu“ ning Iraagi kurdide näol on tegemist „meie vendadega“.
Iraagi Kurdistan oma korda sõltub märkimisväärselt nii Türgi investeeringutest kui ka energiatarnetest…
Seega – saame näha.
Sellel teemal kõneldi ka Kuku raadio saates Välismääraja 14. oktoobril.
http://www.u-pop.ee/kuku/arhiiv2/valismaaraja/#k
