7. märtsil 2014. aastal toimus RKK-s seminar Arktikas toimuvate sündmuste strateegilistest mõjudest. Esinesid Rootsi kaitseagentuuri (FOI) uuringute asedirektor Niklas Granholm, Eesti välispoliitika instituudi analüütik Ahto Lobjakas ning Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Kalle Olli. Seminarist võttis osa umbes 30 inimest ning arutelu juhtis RKK vanemteadur Pauli Järvenpää.
7. märtsil 2014. aastal toimus RKK-s seminar Arktikas toimuvate sündmuste strateegilistest mõjudest. Esinesid Rootsi kaitseagentuuri (FOI) uuringute asedirektor Niklas Granholm, Eesti välispoliitika instituudi analüütik Ahto Lobjakas ning Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Kalle Olli. Seminarist võttis osa umbes 30 inimest ning arutelu juhtis RKK vanemteadur Pauli Järvenpää.
11.03.2014
7. märtsil 2014. aastal toimus RKK-s seminar Arktikas toimuvate sündmuste strateegilistest mõjudest. Esinesid Rootsi kaitseagentuuri (FOI) uuringute asedirektor Niklas Granholm, Eesti välispoliitika instituudi analüütik Ahto Lobjakas ning Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Kalle Olli. Seminarist võttis osa umbes 30 inimest ning arutelu juhtis RKK vanemteadur Pauli Järvenpää.
Ühiselt oldi nõus, et Arktikas on vähemalt üks asi kindel: regioon seisab silmitsi keskkonnaprobleemidega, mis mõjutavad meid kõiki. Globaalse soojenemise tõttu muutub põhjapoolne polaarpiirkond üha ligipääsetavamaks ning asjade selline käik on pöördumatu. On vaid aja küsimus, millal see juhtub. Võtmetähtsusega küsimus on see, kas Arktikast saab omavahelise kemplemise piirkond, kuhu võidakse koondada isegi relvajõude, või hallatakse seda nii, et sealsetest võimalustest tõuseb tulu meile kõigile.
Peagi avaneb Arktikas enneolematu ligipääs nii maavaradele (eriti maakidele ja süsivesinikele) kui ka kaubateedele, paranevad tingimused kalapüügiks ning põllumajanduse ja metsanduse viljelemiseks, samuti tekivad võimalused turismi edendamiseks. Tõenäoliste muutuste tagajärjel maailma merekaubateedes ning piirkonnas leiduvate maavarade tõttu jääb Arktika veel aastakümneteks strateegiliselt oluliseks regiooniks.
Võttes arvesse mitmete riikide üha kasvavat aktiivsust Arktikas, keskendus suur osa seminari arutelust sellele, kas praegused haldus- ja koostöökokkulepped (eriti Arktika Nõukogu ja UNCLOS) on võimelised tagama piirkonna rahu ja stabiilsust ka tulevikus. Mitmetel riikidel ja sealhulgas Venemaal on kavas suurendada oma sõjalist kohalolekut ja aktiivsust Arktikas. Suurenev sõjaline aktiivsus ei tähenda iseenesest veel peatset konflikti. Praegu aga, mil Arktikas veel võidurelvastumist ei toimu, on viimane aeg luua piirkonnale ühine julgeolekukorraldus.
Arutelu kestel kerkis esile küsimus, kas Eesti peaks äkki välja arendama tulevikku vaatava Arktika-poliitika ning ehk on Eestil tarvis Arktika-strateegiat, nagu see on olemas või välja töötamisel mitmetes riikides. Näiteks on Itaalia, Hiina, India, Jaapan, Lõuna-Korea ja Singapur saanud Arktika Nõukogu alalisteks vaatlejaliikmeteks. Milline peaks olema Eesti peaeesmärk? Kas alalise vaatlejaliikme staatusele kandideerimine oleks Eestile konstruktiivne samm edasi?
Arvestades seda, kuivõrd elavat arutelu need küsimused kuulajaskonnas tekitasid, on Eestil ehk aeg oma Arktika-poliitika üle vaadata.
Pauli Järvenpää, RKK
Lae alla: Helisalvestus (mp3)