17. oktoobril korraldasid Eesti NATO Ühing, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, korp! Amicitia ja korp! Vironia koostöös Riigikogu Riigikaitsekomisjoniga, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kaitseministeeriumiga Riigikogu konverentsikeskuses konverentsi „Eesti julgeolek 2014: minu panus“.
17. oktoobril korraldasid Eesti NATO Ühing, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, korp! Amicitia ja korp! Vironia koostöös Riigikogu Riigikaitsekomisjoniga, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kaitseministeeriumiga Riigikogu konverentsikeskuses konverentsi „Eesti julgeolek 2014: minu panus“.
Konverentsil esinesid nii poliitikud kui ka riigiasutuste ja mittetulundussektori esindajad. Üritus oli suunatud eeskätt kodanikuühiskonna organisatsioonidele, sh akadeemilistele organisatsioonidele, mittetulundusühingutele ja teistele kolmanda sektori asutustele, kes puutuvad oma tegevuses otseselt või kaudselt kokku julgeolekuküsimustega.
Leiti, et laiapindses riigikaitses on lisaks sõjaväelastele oluline roll kõikidel nendel inimestel, tänu kellele meie ühiskond ka tavaolukorras sujuvalt toimib. Vormikandjal on mõistagi oluline roll kriisi- ja sõjaajal, kuid samavõrd oluline on haiglaõde, energeetik ja ajakirjanik. Igapäevaselt panustab Eesti riigi stabiilsesse arengusse igaüks, kes meie riiki aitab ehitada.
Mitmed esinejad arvasid, et eesti- ja venekeelsete inimeste vahel probleeme reeglina pole – lapsed käivad ühises lasteaias ja täiskasvanud teevad oma igapäevatööd, tihti ettevõtetes, kus kõneldakse mõlemat keelt. Lõimumise edulugusid leidub (ka) spordis, kaitseväes ja vabakondades. Samas esineb ikkagi sallimatust, mis tuleneb puudulikust kodusest või ühiskondlikust kasvatusest. Laps ei hakka ise teistest halvustavalt rääkima, kui selle taga ei ole lapsevanemad, tuttavad või eakaaslased. Konverentsil kutsuti kõiki üles andma oma panus eri rahvusgruppide ja eri keelt rääkivate inimeste ühtsust toetava hoiaku edendamisse. Lõimumise puhul on paraku näha ka passiivset suhtumist – inimesed ootavad, et keegi teine peab midagi ära tegema. Tegelikult on võti aga igaühe enda käes.
Keskendudes riigi ja eri kogukondade tugevusele ja tolerantsusele on võimalik kasvatada positiivset suhtumist Eesti riiki ja riigikaitsesse. Samas peitub mõistetes „tugev“ ja „tolerantne“ teatud vastuolu. Paljude inimeste meelest ei saa tugev ja ühtehoidev ühiskond olla tolerantne ja erinevusi toetav, teiste arvates ei saa aga ühiskond olla tugev ilma tolerantsuseta. Konverentsil leiti siiski, et tugevuse kasvatamise märksõnadeks on sallivus, avatus ja usaldus ning ühtlasi elutahe ja vaimselt terve ühiskond. Eesti, nagu ka paljude teiste riikide ajalookäsitlus keskendub kõige suuremaarvulise rahvusgrupi ajaloole, kõnetamata seetõttu teisi rahvusi. Laiem narratiiv võimaldaks aga rääkida eesti ajaloost viisil, mis ühendab, lepitab ja soodustab lõimumist.
