Venemaa barbaarse sissetungiga Ukrainasse 24. veebruaril 2022 naasis suur konventsionaalne sõda Euroopasse viisil, mida pole nähtud pärast kaht maailmasõda ja külma sõja lõppu. Nende kolme 20. sajandi sündmuse mõjul toimus murrang piirides, normides, institutsioonides, samuti nii riikidevahelisi suhteid ühe kontinendi piires kui ka kontinentide vahel korraldavate jõudude tasakaalus.
Samas sõltub lääneriikide ja Venemaa suhete edasine areng Venemaa-sisestest arengusuundadest. Ka lähitulevikus kujutab Venemaa tõenäoliselt suurt ohtu Euroopa julgeolekule peamiselt kahel põhjusel: ta ei loobu imperialistlikest ambitsioonidest (taas)kehtestada oma mõjusfäär ja kasutada selle saavutamiseks vajaduse korral jõudu ega muutu stabiilseks demokraatlikuks riigiks.
Lähiaastatel peavad USA ja Euroopa riigid NATO ja ELi kaudu uuesti üles ehitama ja tugevdama oma võimet kaitsta end nõrgenenud, kuid seetõttu mitte vähem ohtliku Venemaa eest. On vaja selgeid strateegilisi valikuid, Atlandi-ülese ja Euroopa ühtekuuluvuse säilitamist ning arvestatavaid investeeringuid Euroopa kaitsevõimesse. Vaadates ka Putini režiimist kaugemasse tulevikku, on ülioluline luua Lääne edasine strateegia, mis tugineks Venemaa tegeliku arengu objektiivsele hinnangule, mitte soovmõtlemisele. Nüüd on Euroopa taas pöördepunktis. On viimane aeg mõista, et Venemaaga ei saa olla enne ühist julgeolekuarhitektuuri, kui on toimunud põhjalikud muutused.
Selles artiklis uuritakse, mida saab õppida Ukraina sõjast, ja antakse soovitusi, mida peaks kindlasti sisaldama Euroopa uus julgeolekustrateegia. Artiklis tuuakse välja seitse punkti, milles NATO ja EL peaks üle vaatama oma Venemaaga seotud Euroopa julgeolekupoliitika. Sealjuures tuleks rakendada nii Ukraina sõjast kui ka viimase kolme aastakümne vigadest ja ebaõnnestumistest saadud õppetunde.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): Building European Security Against Russia (PDF)
