Juba sajandeid on riikliku suveräänsuse ja omariikluse juurde kuulunud kohustuslik ajateenistus. Ainult viimastel aastakümnetel on Euroopa võtnud n-ö rahudividende ning jäänud lootma NATO kollektiivkaitsele ja USA rollile julgeoleku tagajana. Sel ajal lõpetasid paljud liitlased järk-järgult kohustusliku ajateenistuse ja läksid üle vabatahtlikule kaitseväele.
Nüüd puhub taas kord muutuste tuul. Interventsionistliku Venemaa ja üha jõulisemalt tegutseva Hiina väikesed demokraatlikud naaberriigid elavad kartuses sattuda suurte autoritaarsete vastastega territoriaalsesse konflikti.
Inimressursi piiratust silmas pidades on väikeriigid, nende hulgas Eesti, liikunud nn laiapindse riigikaitse poole, mille üks alustalasid on hästi koolitatud reservväelased või vabatahtlikud. Ja nende olemasolu sõltub kohustuslikust ajateenistusest.
Eesti riigikaitse nurgakivi on elanike tahe riiki kaitsta – iga kodanik saab anda ja peabki andma riigi julgeolekusse oma panuse. Korraliku väljaõppega reservvägi, mis suudab kodumaad kaitsta, on Eesti julgeoleku pant.
Veel üks asjaolu, mis väikeriikidelt – ja eriti Gruusialt – pidevalt tähelepanu nõuab, on ressursside jaotamise ja juhtimise optimeerimine. Eesti kogemus on näidanud, et sõjaväeline väljaõpe on kulutõhus ja pikaajaline riiklik investeering, mis tagab kindlama tuleviku nii ajateenijale endale kui ka riigile tervikuna.
Olgugi et Eesti mudelit ei saa ei Gruusiale ega ühelegi teisele riigile puhtal kujul üle kanda, saaks ja tuleks Gruusias rakendada mitmeid Eestis toimivaid meetmeid ja praktikaid. Siin artiklis antakse soovitusi, mille järgimine tugevdaks Gruusia riigikaitsesüsteemi.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): Conscription in Estonia and Georgia: Lessons from and for Small-State Peers (PDF)
