mai 7, 2020

Arutelu NATO tugevdamise keerukusest Balti piirkonnas

Laiaulatuslik kriis või sõjaline kokkupõrge Balti piirkonnas nõuaks NATO-lt kohapealsete väeosade ja piirkonda eelpaigutatud vägede tugevdamist, mis omakorda eeldaks suurte väehulkade ja sinna juurde kuuluva raske sõjatehnika kiiret ümberpaigutamist Euroopa piires.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) ja Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse (CEPA) koostöös valminud raportis „Enne kui midagi liigub: Balti piirkonna tugevdamine sõja ja kriisi korral“ (Until Something Moves: Reinforcing the Baltic Region in Crisis and War) osundavad autorid – erukindralleitnant Ben Hodges (CEPA), Tony Lawrence (RKK) ja erukolonel Ray Wojcik (CEPA) -, et seadusandlikud ja protseduurilised takistused, piiratud võimalustega taristu, selgelt määratlemata koordineerimine ning käsu- ja vastutusliinid võivad kujuneda tõsiseks komistuskiviks relvajõudude ümberpaigutamisel Balti piirkonda.

7. mail 2020 tutvustasid Hodges ja Lawrence RKK veebiseminaril nimetatud põhilisi probleeme ja pakkusid võimalikke lahendusviise. Ürituse juhatas sisse RKK direktor Sven Sakkov ning arutelu suunas RKK teadur Martin Hurt.

Vaata täismahus arutelu:

 

Mida tuleks teha?

Kahjuks ei ole NATO viimaste kümnendite jooksul viinud läbi õppusi, kus harjutatakse vägede suuremahulisi ümberpaigutusi liitlasriigi kaitse tugevdamiseks. USA õppus Defender-Europe 20 tuli COVID-19 kriisi tõttu kahjuks väiksemahulisem, kui algselt oli planeeritud.

NATO ja liitlased peaksid:

  1. Panema paika protseduurid. NATO ja Euroopa Liit on selles vallas juba olulisi edusamme teinud. Edaspidi tuleks jätkata pingutusi vähendamaks võimalikke nii piiriüleseid kui ka siseriiklikke regulatsioonidega tekitatavaid tõkkeid, tolli- ja maksunõudeid ning teisi administratiivseid ja seadusandlikke protseduure vägede liigutamisel.
  2. Investeerima raudteesse. Raudtee peaks olema vägede ümberpaigutamisel põhiline taristu, iseäranis rasketehnika puhul. Liitlased peaksid välja töötama süsteemi, mis tagaks suuremahulise raskerelvastussõidukite ümberpaigutamiseks vajaliku veeremivaru ka lühikese etteteatamistähtaja korral.
  3. Täiendama teedevõrku. Liiklusvoogude maksimaalseks tihendamiseks on teedevõrk vajalik, sest võimaldaks transporditegevuste koondamist. Võtmetähtsusega marsruudid peaksid olema võimelised taluma raske militaartehnika vedu.
  4. Optimeerima rahastust. Võimalusel tuleks vägede liikumist võimaldava taristu arendusprojektid kaasata regionaalsetesse kaitse- ja muu koostöö formaatidesse. Näiteks EL sõjalise mobiilsuse algatusse, Bucharest 9 ja Kolme Mere Initsiatiivi.
  5. Panema paika käsu- ja vastutusliinid ning koordineerimise. Hetkel puudub käitajatel selge arusaam sellest, kuidas erinevad ümberpaigutusega tegelevad agentuurid kriisi puhul koostööd teevad ning kuidas otsustatakse ümberpaigutuse prioriteedid, et nad oleksid vastavuses ühendväejuhatuse operatiivvajadustega.
  6. Investeerima üksuste kiiret liigutamist juhtivasse staapi (Joint Support and Enabling Command). Sellel uuel kehandil on potentsiaali kanda võtmerolli vägede ümberpaigutuse ettevalmistamisel ja sellega seonduvate probleemide lahendamisel kriisi korral. Talle määratud ülesannete täitmiseks peab üksus olema adekvaatselt mehitatud ning varustatud kogu vajaliku informatsiooniga.
  7. Harjutama. Balti piirkonnas toimuvate reaalõppuste käigus tuleb järele proovida, kuidas töötavad seadusandlikud ja protseduurilised süsteemid, taristu, koordineerimine, käsu- ja vastutusliinid. Samas tuleb korraldada lisaks lauaõppusi ja stsenaariumipõhiseid arutelusid, mis aitaksid koordineerimis-, käsu ja vastutusliine määratleda ja paika panna.
  8. Tegema koostööd. NATO ja EL peaksid senisest enam informatsiooni jagama ning tagama üheskoos, et transporditaristu vastaks ka militaarvajadustele. EL ja NATO ühised jõupingutused peaksid olema määravad vägede kiire ümberpaigutamisega seonduvate tõkete eemaldamisel.

Täismahus raporti leiab RKK ingliskeelselt veebilehelt.

Kategooriates: Sündmused

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar