Aga kui Putin tunnistaks Venemaa tegelikku rolli Ida-Ukrainas?

Uudisteagentuur Reuters teatas 28. mail, et Venemaa on taas koondanud Ukraina piiri lähedale suurel hulgal vägesid, tanke ja muud raskerelvastust, ehkki Donbassi kaks “rahvavabariiki” on niigi hambuni relvastatud, ületades kaugelt Ukraina relvajõudude võimet. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov loomulikult eitas igasuguseid ettevalmistusi nende surmavate relvade saatmiseks Donbassi uueks pealetungiks Ukraina vastu. Veel samal päeval teatas president Putin, et Venemaa relvajõudude ohvrite arv rahuaja “erioperatsioonides” on nüüdsest riigisaladus. Kas niisugusel taustal on isegi mõtet esitada küsimust, mille panin loo pealkirjaks?

Uudisteagentuur Reuters teatas 28. mail, et Venemaa on taas koondanud Ukraina piiri lähedale suurel hulgal vägesid, tanke ja muud raskerelvastust, ehkki Donbassi kaks “rahvavabariiki” on niigi hambuni relvastatud, ületades kaugelt Ukraina relvajõudude võimet. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov loomulikult eitas igasuguseid ettevalmistusi nende surmavate relvade saatmiseks Donbassi uueks pealetungiks Ukraina vastu. Veel samal päeval teatas president Putin, et Venemaa relvajõudude ohvrite arv rahuaja “erioperatsioonides” on nüüdsest riigisaladus. Kas niisugusel taustal on isegi mõtet esitada küsimust, mille panin loo pealkirjaks?

Ma usun, et sündmuste arenedes, kui Putin lõpuks “tuleb kapist välja”, ei ole see mitte ainult teoreetiliselt võimalik, vaid võib isegi muutuda Kremlile praktiliselt hädavajalikuks. Minski rahulepingud ilmselgelt ei toimi ning Putin võib leida, et nende “rahvavabariikide” nõndanimetatud iseseisvuse tunnustamine teenib Ukraina üldisel destabiliseerimisel Venemaa huve hoopis paremini. Veel kaks naeruväärset “riiki” ilmuvad Venemaal avaldatavatele maakaartidele ning nad avavad Moskvas oma “saatkonnad”. Miks peaks Venemaa okupeeritud Donbassi saatus lõpuks erinema Transnistria, Abhaasia või Lõuna-Osseetia saatusest? Ratsionaalsed argumendid sellist sündmuste käiku ei võimalda, kuid president Putin on end korduvalt näidanud ennustamatu käitumisega isikuna. Venemaa ei ole okupeeritud Donbassi varustanud ainult relvade ja laskemoonaga, vaid ka sõjaliste juhtide ja võitlejate, raha, toidu ja muu vajaminevaga. Samal ajal ei ole Moskva seni midagi vastu saanud peale lääne sanktsioonide ja tsinkkirstude (“eriveoste”).
Venemaa järjekindel eitamine, et ta on provotseerinud ja toetab aktiivselt konflikti püsimist Donbassis, mis tegelikult kujutab endast sõjalist agressiooni, ei ole kõigest küüniline (Venemaa sõdureid pigem põletatakse mobiilsetes krematooriumides kui maetakse tsiviliseeritud kombel), vaid on lausa koomiline (välisminister Sergei Lavrov põhjustas viimasel Müncheni julgeolekukonverentsil üleüldise naerulagina). See võib lõppeda, kui Putin lihtsalt teatab, et Ukraina “tegelikult ei soovi” Donbassi ning “rahvavabariigid” korraldavad “referendumi” Ukrainast lahkulöömise küsimuses (mida nad tegelikult juba möödunud aastal tegid). Kreml võtab kindlalt omaks Venemaa aktiivse seotuse, sealhulgas Venemaa sõjaväelaste kohalviibimise, alles sellest hetkest alates.
Mis sellisel juhul juhtuks? Venemaal õieti suurt mitte midagi, sest vene rahvas on harjunud ametiisikute valetamisega. Võib-olla tekib juurde paar mõnusat anekdooti – neid oskavad venelased hästi välja mõelda. Aga kas siis Boriss Nemtsov tapeti ilmaasjata katse eest paljastada Venemaa osalus Ida-Ukrainas?
Teiselt poolt tagajärjed rahvusvahelisel areenil oleksid drastilised. Mõneti paradoksaalselt sobib praegune olukord ka läänele, sest keegi ei pea veel ametlikult tunnistama, et Venemaa ja Ukraina vahel on sõjaline konflikt ja et Venemaa okupeerib poolt Donbassi, ähvardades ühtlasi hõivatud ala tunduvalt laiendada. Lisaks ei pea läänes ka keegi vastavalt käituma, näiteks karmistama sanktsioone äärmuseni ja olema valmis uueks täiemahuliseks külmaks sõjaks. Minski rahuprotsess kaotaks kohe tähenduse, sest see ei kajasta Venemaa tegelikku osa Ida-Ukrainas. Krimmi küsimus seonduks lahutamatult Donbassiga. Euroopa julgeolekuarhitektuuri aluseks olevad põhimõtted ja reeglid kaotaksid elujõu mitte ainult de facto, vaid ka de iure.
Ometi läheks elu edasi ka nii dramaatilistes oludes. Enam ei tekiks küsimusi, kas paigutada märkimisväärseid liitlasjõude Balti riikidesse ja Poolasse nende ja kogu alliansi kaitsmiseks Venemaa agressiooni eest või mitte. Ja üldse oleksid kõik asjad palju selgemad kui praegu.