Maailmakaubandusega seotud majandusahelad on pikad ja keerulised, nii ajas kui ka ruumis.
Ameerika Ühendriigid kehtestavad kõrged sisseveotollid terasele ja alumiiniumile. See annab võimaluse kodumaistele tootjatele müüa oma kaupa oma maa tarbijatele kallimalt ja maksta töötajatele rohkem palka. Samas teeb see nende kodumaiste tootjatele, kes palju metalli tarbivad, näiteks autotööstusele, nende tooted kallimaks. Seesama alumiiniumitootja, kes nüüd saab oma toodangut kallimalt müüa, maksab rohkem ostetud auto eest. Kallima hinna tõttu halveneb ameerika autode konkurentsivõime maailmaturgudel, väheneb eksport ja ekspordist tulev majanduskasv. Maha hakkab jääma nende toodete kvaliteet, mis enam maailmaturu võistluses ei osale, järelikult ka eksport kahaneb ja sissetulek ekspordist samuti. Selline ahel tekib isegi ilma vastusanktsioonideta, mis omakorda halvendavad ekspordivõimalusi.
Peamine järeldus, mida on Teise maailmasõja järgsel perioodil teinud maailmakaubandust mõjutanud majanduspoliitikud, ongi, et kaitsetollidest kaotavad lõpuks tarbijad, viimased eelkõige kaitsetollid kehtestanud maal. Aga kui maa on suur, siis seda ei näe kohe. Samuti annab kaitsetollide kehtestamine lühiajalist kasu neile ettevõtetele, kellel on maailmakonkurentsis raskusi. Osa valijaid on õnnelikud.
Ülemaailmse vabakaubanduspoliitika esimene samm oli 1944.aastal Bretton Woodsi kokkulepped, milles üks põhiküsimus lisaks Rahvusvahelise Valuutafondi loomisele oli Briti Rahvaste Ühenduse turu avamine teistele (eelkõige ameeriklastele, kelle survel see toimuski).
Kaubandustülisid USA ja Euroopa vahel on olnud varemgi. Aastal 2002 juba kehtestati teraseimpordile kaitsetollid, aga rahvusvahelisel (eelkõige Euroopa) survel loobuti nendest 2003. aastal. Bill Clintoni ajal oli tüli enamsoodustusrežiimide üle, mida Euroopa rakendas oma endistele kolooniatele. Aga siiamaani pole kaitsemeetmete rakendamiseni asi läinud.
Kaitsetollid võivad olla poliitiliselt väga atraktiivsed. Aga lõppkokkuvõttes on need kahjulikud, kahjulikud nii meile Euroopas kui ka ameeriklastele endile.
Ausa maailmakaubanduse ülesehitamine on olnud väga vaevaline protsess. 1995. aastal jõuti Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) loomiseni. Ameeriklased on kogu aeg olnud vaba kaubanduse eestvedajad. Mida teeb WTO nüüd? Üks asi on ülemaailmsete sanktsioonide kehtestamine mõnele väikesele riigile, isegi Hiinale. Ameerika Ühendriikidega on asi hoopis teine. Üks on kindel – tülidest saavad rohkem kahju väikesed tegijad. Siinkohal jälle väljakutse meile, Euroopa Liidule. Jõud on ühises poliitikas. Õnneks on väliskaubandus Euroopa Liidus ühendatud poliitika. Kui liikmesriigid kulisside taga segadust ei tekita, on meil head võimalused sellest tülist võitjana väljuda.
